Hiljaaegu sai Maarja-Magdaleena rahvas osa omapärasest ja pisut nostalgilisest vaate- ja helipildist. Lingalaidi paadivabriku territooriumil, ümber kunagise sigalahoone tiirutasid-põristasid “punnvõrrid”.
Et abimootoriga jalgratast rahvasuus ka sääreväristajaks kutsutakse, sai vahva võistluski Säärukrossi nime.
“Võrrid on Eestis praegu kahtlemata popid. Olen ise motikaid putitanud ja nendega sõitnud ja tean meie kandis mitmeid, kes neid sätivad ja katsetavad. Nii sündiski mõte, et peaks poistele kah näitama, kuidas sääreväristajaga sõita on, palju see kiirust välja võtab ja eks sedagi, kuidas sõiduriista reguleerida ja parandada,” rääkis krossi peakorraldaja, Maarja põhikooli tööõpetuse õpetaja Aarne Kool, nentides, et kui selline ettevõtmine mõneski marakratis tõsisemat huvi äratab ning küla vahel lonkijate ja rumaluste väljamõtlejate arv selle võrra väheneb, pole energiat asjata kulutatud.
Esimesel korral tagasihoidlikult
Reklaami ettevõtmisele eriti ei tehtud, sest poldud kindlad, kuidas see esimest korda välja kukub. Osalejaid oli siiski paarikümne ringis, kusjuures sõitma oli tuldud kaugemaltki, näiteks Viljandist ja mitmelt poolt Tartumaalt. Noorim võrritaja oli kümnene, vanim 69.
“Võistlejad kutsusin kokku telefoni teel, numbrid sai inimestelt võetud ja asjast räägitud viimasel samalaadsel krossil Viljandimaal Sürgaveres.
Sõideti 570-meetrisel ringil. Soolomasinad tegid kuus ringi, külgvankriga sõiduriistad neli. Kummalegi masinaklassile anti grupistart, mõlemal klassil oli kaks sõitu ja paremad selgitati välja kogutud punktide põhjal, nagu võistlus sellel alal käib,” rääkis Aarne Kool. Küsimusele, millisest vabrikust on pärit mitmes stiilis külgvankrid, vastas ta, et need on kõik tuunitud kodustes garaažides-kuurides vastavalt meistrimeeste fantaasiale ja materjalivõimalustele. Noorematel osalejatel olid muidugi isad abiks olnud.
Aidati õhina ja rõõmuga
Võistlus vastas iga kandi pealt nõuetele: oli kommentaator ja taustamuusika, supikatel ja meditsiiniabi. Aarne Kooli sõnul oli krossil tegev kogu tema pere: abikaasa Eela tegi sekretäritöö, stardi andis ja finišis võttis võistlejad vastu tütar Airi, fotograafiks oli tütar Erika.
Meditsiinitöötajana oli valvepostil Pille Poolak, reporter-kommentaatorina ergutas ja lahutas meelt Tõnis Teppo, supi keetis Elmar Tali ning lippude eest oli aegsasti hoolt kandnud Kersti Kont.
“Palju tänu oleme võlgu Lingalaidile, kes meil oma territooriumil sõita lubas. Ka medalid ja karikad on pärit samast, need meisterdas meile firma tegevjuht Vahur Poolak. Osalejamedali said muide kõik sõitjad. Ja Maarja-Magdaleena Maarahva Selts laenas meile oma helitehnikat,” rääkis Aarne Kool. Ta toonitas, et Maarja-Magdaleena Säärukross sai korraldatud oma kuludega ja vabatahtliku tööga ning osalemistasu ei küsitud.
“Kõik, kes aitasid, tegid seda rõõmuga,” kinnitas spordisündmuse peaorganisaator ja andis lubaduse, et krossist saab traditsioon.
“Võistlus oli igavesti tore! Käisin ka neid vaatamas ja kuigi reklaami polnud tehtud, oli publikutki,” avaldas tunnustust kohaliku maarahvaseltsi eestvedaja Tiia Pärtelpoeg.
i
KAIE NÕLVAK
