Vilbaste kavatses kirjutada Pärnus töötanud Šveitsi päritolu kooliõpetajast ja Pärnu tuviõuna aretajast Jules TrebouxŽst (1834-1915) monograafia, milles oleks tutvustanud ka tema tegevust Pärnu ümbruses.
…
Nurmekund andis Vilbastele Jules TrebouxŽ kohta teateid, sealhulgas 20. sajandi alguse Pärnu linna plaani, kuhu oli märgitud TrebouxŽaia ja maja asukoht. Saadud materjalide hulgas oli ka Pärnus Auli tn 33 elanud vanaproua Saksalt saadud kirjeldus.
Treboux ise oli väikest kasvu mees, tumedavereline ja elava loomuga. Ta oli hallipäine ja kandis alatasa kübarat, millest vaid harva raatsis lahkuda. Armastas hulkuda mööda metsi, rohelist värvi ovaalne korjamiskast rihmaga üle õla. Metsast tõi alati kaasa mitmesuguseid putukaid ja liblikaid. Kodus oli tal tohutu hulk purke ja kastikesi, kus ta neid alal hoidis. Vahest võttis lapsedki metsa kaasa. Lastele ütles: „Lapsed, olge vahvad!” Kodune keel TrebouxŽ perekonnas oli saksa keel. Ent ta mõistis ka eesti keelt. Tal oli mitu last – poegi ja tütreid –, need kõnelesid eesti keelt hästi.
…
Nurmekund külastas TrebouxŽ maja ja aeda ning tegi ülesvõtteid. Fotoaparaadi oli Nurmekunnale Tartust saatnud Kaja Noodla, kes toetas teda raskel ajal tublisti, hankis vajalikke asju, andis raha raamatute ja riiete ostmiseks ning käis aeg-ajalt ka tema pesu pesemas.
Vilbastele 30. märtsil 1952 Pootsist saadetud kirjas teatas Nurmekund, et alates jaanuari keskelt töötab ta seal koolmeistrina.
…
Seoses TrebouxŽ 130. sünniaastapäevaga avaldas Nurmekund hiljem tema elust ja tegevusest artikli.
Tartus akadeemilist tööd otsimas
18. märtsil 1954 saatis Pent Nurmekund Tartu Riikliku Ülikooli rektorile avalduse, mille alguses teatas, et „pärast rehabiliteerimist nõukogude võimu poolt” on ta tegelnud „võimaluse piirides oma teadusliku kvalifikatsiooni säilitamisega ja mõnevõrra teadusliku töögagi, kuigi selleks jäi äärmiselt vähe aega”. Avalduse järgmises osas oli teade, et 1952. aastal võeti ta eksternina Leningradi Riikliku Ülikooli aspirantuuri romaani-germaani filoloogia kateedri koosseisus.
Järgnes palve võimaldada talle Tartu Riikliku Ülikooli juures kas koosseisuline või mittekoosseisuline töökoht, sest „ainult sel viisil suudaksin edukalt lõpetada enesele võetud vastutusrikka töö Leningradi Riikliku Ülikooli aspirandina”.
…
Rektor Feodor Klement (1903-1973) andis 24. märtsil Nurmekunna avalduse ajaloo-keeleteaduskonna dekaanile Enno-Lembit Mikkelsaarele (1921-1979) ja kirjutas sellelt vastuse saamise järel 5. aprillil 1954 avalduse servale „Ei ole vabu kohti”.
Valvas dekaan, sõjaaegne teenekas hävituspataljonlane ja partisan Mikkelsaar on 31. III 1954 kirjutanud rektor Klementile, et Nurmekundi avaldusele tuleks vastata eitavalt järgmistel põhjustel.
1) Romaani filoloogia alal on kohad ülikoolis täidetud
2) Skandinaavia keelte alal pole praegu vajadust, samuti lääne-germaani keelte alal
3) Meil on inimesi isegi küllalt, kellel on see või teine „häbiplekk” küljes. Milleks seda komplekti täiendada ajaloo-keeleteaduskonnas?
Väga huvitav on asjaolu, kuidas Nurmekund sai Leningradi ülikooli aspirantuuri sisse? Minu teada sinna ei võeta isegi neid, keda okupatsiooni ajal vägisi viidi Saksamaale.
Möödus mõni kuu ja Nurmekund heidetigi sama aasta juunis Leningradi ülikooli aspirantuurist välja.
Romanistika asemel orientalistika
Sügisel 1954 Tartu saabunud Nurmekund võttis arvesse tollast maailmapoliitilist olukorda ja oma keelteoskust ning kirjutas 20. septembril 1954 ülikooli rektorile uue avalduse, paludes luba lugeda 1954./55. õppeaastal „hiina keelt algajaile(teoreetiline kursus) ja indo-iraani keeli (eriti sanskritit, avestat või vana-pärsia kiilkirju)”.
Rektor on 21. septembril kirjutanud avalduse nurgale: „Sm. Ariste, palun mulle helistada”.
25. septembril 1954 sai kodanik Nurmekund rektorilt vastuse, et avaldust ei ole võimalik rahuldada.
Seekord ei kaotanud Nurmekund lootust ning ajas vana koolkonna sõprade ja tuttavate J.V. Veski (1873-1968), Andres Pärli (1903-1991), Juhan Käosaare (1909-1986) ja Villem Alttoa (1898-1975) toetusel asja edasi.
Detsembris oldi nii kaugel, et ülikooli ajalehe esiküljel ilmus üleskutse hiina keele õppimiseks. Pärast tollal ajakohaseid lauseid sõprusest suure hiina rahvaga järgnesid julgustavad sõnad ja praktilised näpunäited.
…
Et võimaldada TRÜ üliõpilastele kõigist teaduskondadest omandada teoreetilisi ja praktilisi teadmisi hiina keelest, korraldatakse TRÜ-s käesoleval õppeaastal fakultatiivse ainena hiina keele loengud algajaile.
13. jaanuaril 1955 saadeti ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna dekaanile Lääne-Euroopa ja klassikalise filoloogia kateedri juhataja Villem Alttoa allkirjaga järgmine kiri.
Palun teha õppeülesanne Pent NurmekundŽile hiina keele õpetamiseks 1955. a kevadsemestril 2 t. nädalas, kokku 32 tundi, a 10.- rbl.
i
OTT KURS, Valitud peatükke raamatust
