Seda ei juhtu just iga päev, et väikesest Eesti maakohast pärit neiu tuleb rahvusvahelise kitarrikonkursi laureaadiks. 17-aastane Kudina tüdruk Saskia Kiting sai aga juuli keskel just sellise saavutusega hakkama. Veelgi tavatum oli asjaolu, et eduka konkursietteaste sooritas Saskia mitte mõne maailmakuulsa pillitootja, vaid oma metsamehest isa Toomas Kitingu valmistatud kitarriga.
Saskiale edukaks kujunenud rahvusvaheline konkurss toimus 15.-19. juulini Tallinnas ning sellel osales üle 70 noore Eestist, Lätist, Leedust, Valgevenest, Ukrainast, Venemaalt, Poolast, Soomest, Lõuna-Koreast ja Kolumbiast. Võisteldi viies vanuserühmas ja paremad selgitas välja Venemaa, Saksamaa, Soome, Rootsi ja Eesti kitarrispetsialistidest koosnev rahvusvaheline žürii. Riikide loetelud panin siia kirja selleks, et veenda lugejat: Saskia saavutatud komas koht 16-19-aastaste kitarristide hulgas ei tulnud kätte kergelt, vaid tihedas konkurentsis ning tema mänguklass on kõrge mitte üksnes kohalike kitarrispetside arvates.
Tunnistan, et kui ma ise Saskia mängu esimest korda kuulsin (see juhtus Jõgeva muusikakooli mullusügisesel juubelikontserdil), siis unustasin vist suugi lahti: silmad nägid ja kõrvad kuulsid, aga mõistus tõrkus uskumast, et nii noor muusik suudab vaid kümne sõrme ja ühe pilliga tekitada sellise helikülluse ja olla nii küps interpreet.
Kitarriõpinguid alustaski Saskia Kiting viis aastat tagasi Jõgeva muusikakoolis. Enne seda oli ta kolm aastat Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi muusikaõpetaja Luule Toome käe all klaverit õppinud.
“Algul kavatsesin ka muusikakoolis klaverit õppima hakata, kuid viimasel hetkel otsustasin hoopis klassikalise kitarri kasuks. Ma ei teadnud siis sellest pillist suurt midagi, aga ma pole oma valikut hetkekski kahetsenud: praegu ei vahetaks ma kitarri enam ühegi teise pilli vastu,” ütles Saskia.
Tema esimesteks kitarriõpetajateks olid Elen Süvalep ja Aivar Mihkelson. Viimasele sai üsna ruttu selgeks, et Saskia vajaks kvalifitseeritumat abi, kui temal pakkuda on.
Kui Saskia möödunud aastal Palamuse gümnaasiumi põhikooliosa lõpetas, saigi temast Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli õpilane. Seal on tema põhiõpetajaks Peep Peterson, ent päris palju tegeleb temaga ka Elleri-kooli külalisõppejõud, Saksamaal elav argentiinlane Patricio Zeoli. Ta käib kohal umbes korra kvartalis ja töötab siis oma Tartu õpilastega umbes nädal aega jutti. Võimalus Zeoli käe õppida oli üks, mis Saskiat Elleri-kooli tõmbas. Ta oli juba Jõgeva muusikakoolis õppides mõned korrad tema tundides käia saanud.
Lõuna-Eesti koolkond
“Elleri-koolis on nõudmised mõistagi palju suuremad kui lastemuusikakoolis,” ütles Saskia. “Iga kuu on näiteks mitu osakonnakontserti, aga see on just hea, sest kontsertide rohkus annab esinemiskogemuse, tänu millele suudad end laval vabamalt tunda. Oskus publiku ees mängida tuleb kasuks just sellistel vastutusrikastel esinemistel nagu hiljutine Tallinnas toimunud rahvusvaheline konkurss.”
Hästi on sujunud Saskia koostöö nii Peep Petersoni kui ka Patricio Zeoliga. Viimane on olnud ühe maailma tuntuma klassikalise kitarristi Abel Carlevaro õpilane ja assistent ning Berliini muusikaakadeemia õppejõud.
“Patricio Zeoli tunnid on väga huvitavad, harivad ja rikastavad. Ta suudab mind nii muusikalisest kui ka tehnilisest küljest väga palju aidata,” kiitis Saskia.
Nädal tagasi õnnestus ka siinkirjutajal Patricio Zeolit näha ja kuulda: ta andis EELK Palamuse koguduse aastapäeva puhul sealses kirikus kontserdi. Kui ta rahva ette tuli, mõjus ta nagu guru või hea haldjas. Eestis on Zeoli sage külaline juba alates 1997. aastast, mil Elleri-kooli kitarriosakonna esimene juhataja Kuldar Kudu ta Tartu kitarriõpetusse uusi tuuli tooma kutsus.
Nii Zeoli külaskäikude kui ka Elleri-kooli enda kitarriõpetajate metoodiliste otsingute tagajärjel on sündinud miski, mida võib Peep Petersoni sõnul nimetada Lõuna-Eesti koolkonnaks klassikalise kitarri õpetuses. Saskia Kitingu ja Elleri-kooli noorteosakonnas õppiva Priit Petersoni edu Tallinna rahvusvahelisel kitarrikonkursil (Priit sai seal 13-15-aastaste vanuseklassis teise koha) on selle koolkonna tugevuse üks esimesi eredamaid näitajaid.
Parim garantii
Kui tavaliselt harjutab Saskia kolm-neli tundi päevas, siis enne konkurssi tegi ta seda rohkemgi.
“Tugev ettevalmistus on enesekindla esituse parim garantii,” ütles Saskia elutargalt.
Tallinna konkurss polnud tema jaoks sugugi esimene. Varem oli ta osalenud kitarriduode konkursil (koos Priit Petersoniga) ja Lõuna-Eesti kitarrikonkursil, kus sai vastavalt esimese ja teise koha. Enne rahvusvahelise konkursi etteastet oli tal siiski väike ärevus sees.
“See on omamoodi heagi, kui natuke närvis oled. Kui oskad selle närvi ettekantavasse palasse suunata, annab see esitusele energia ja väe,” tõdes Saskia ja lisas, et on oma kolmanda kohaga väga rahul, sest see oli tema esimene rahvusvaheline konkurss ja ta oli oma vanuserühmas üks nooremaid. Konkursil oli Saskiale peale õpetaja Peep Petersoni toeks ka isa Toomas. Ema Inna ja noorem õde Arabella “kindlustasid tagalat” kodus.
“Keetsime, pöidlad pihus, mustikamoosi. Konkursi ajal keedetud moosilaarist rändab nii mõnigi purk Saskia moonakotti, mille ta Tartusse minnes kodunt kaasa võtab,” ütles Saskia ema Inna Kiting, kes töötab ka ise Tartus: ta on OÜs Reiting PR projektijuht.
Isa oli Saskiale rahvusvahelisel konkursil toeks ka kaudsel viisil: noor muusik mängis Tallinnas isa tehtud pilliga. Saskial on praegu üldse üheksa kitarri, neist seitse isa tehtud.
“Huvi kitarride ehitamise vastu tekkiski mul seoses Saskia kitarriõpingutega,” ütles Toomas Kiting.
Tema sõnul saab kitarri põhimõtteliselt valmis teha tavaliste puutööks vajalike tööriistadega. Mõned abivahendid on tal siiski tulnud endale ise meisterdada. Kitarride materjalina on ta kasutanud nii kodumaist puitu kui ka interneti teel tellitud eksootilisi väärispuuliike.
Küsimusele, kui palju aega kulub ühe kitarri valmistamiseks, vastas Toomas Kiting, et kui saaks ainult pilliehitusele pühenduda, siis arvatavasti kaks kuud, ent tegelikkuses läheb aega kauem, sest leiba teenib ta Luua metsanduskoolis raietöölisena. Oma kitarrimänguoskust hindas ta tagasihoidlikuks ja lisas, et püüab mängida siis, kui keegi ei kuule.
Ehkki Toomas Kiting kinnitas, et müümise eesmärgil ta kitarre ei tee, mängivad lisaks Saskiale veel kaks Elleri-kooli kitarriõpilast tema tehtud pillil. Hiljuti tegi ta aga Peep Petersoni õhutusel valmis ühe romantilise ajastu kitarri koopia.
“See on pill, millega see mees kuulsaks saab,” ütles Peep Peterson muiates. Kui Patricio Zeoli aga pärast oma Palamuse kontserti ajaloolist pilli nägi (Toomas oli selle kirikusse kaasa võtnud), haaras ta selle kohe kätte ja hakkas ennastunustavalt mängima. Instrument oli tema jaoks nii inspireeriv.
Mahub muudki
Maestro Zeoli oli Palamusel veel järgmiselgi päeval ning aitas Peep Petersonil tema poja Priidu ja Saskia Kitingu järgmise poole aasta õppeplaane paika panna. Noortele kitarristidele oli see ka tihe harjutamispäev. Samas kinnitasid mõlemad, et harjutamine pole neile tüütu kohustus, vaid igati meeldiv ajaveetmise vorm.
Tartus elab Saskia üürikorteris ja harjutab enamasti koolis.
“Seal on alati tore seltskond ja pärast tunde saab mõnes klassis vabalt harjutada, kartmata, et see kedagi häirib,” ütles Saskia.
Kõige rohkem meeldib talle mängida klassikalist muusikat. Koolis mängitavad palad valib enamasti õpetaja, kuid ta arvestab ka Saskia soovidega. Repertuaari valikul on olulisel kohal ka Patricio Zeoli soovitused: ta pakub välja Saskia oskuste ja mänguvormiga sobivad variandid.
Uut pala õppima hakates tuleb see Saskia sõnul kõigepealt tehniliselt n-ö lahti võtta ja teha tööd pisiasjadega, alles seejärel saab hakata mõtlema dünaamikale ning emotsiooni või mõtte edasiandmisele. Ludvig van Beethovenit tsiteerides ütles Saskia, et kitarr on nagu väike orkester: seda saab erinevalt paljudest teistest pillidest (näiteks puhkpillidest) mängida ilma saatepillita ning ka repertuaarivalik on väga suur.
Ehkki professionaalseks kitarristiks saamiseni on Saskial veel pikk maa käia, kavatseb ta sellel teel kindlasti edasi astuda. Samas mahub tema ellu peale kitarrimängu muudki.
“Mulle meeldib ka klaverit mängida, raamatuid lugeda ja reisida ning lisaks sellele olen ma üsna suur jalgpallifänn,” sõnas ta.
Ema Inna lisas, et Saskia valab praegu justkui vundamenti oma edasisele elule, st peab tegema valikuid, mis mõjutavad tema käekäiku pikki aastaid.
“Usun, et Saskia teeb oma sisetunde järgi õigeid otsuseid. Ta on nüüdseks tegelenud kitarriõpingutega juba päris mitu aastat ja teab, kui raske valitud tee on. Muusiku elukutse nõuab ettevõtlikkust, enesekindlust, visadust ja publiku ette astudes nii sisemist kui välist sära. Arvan, et seda kõike temas on,” ütles Inna Kiting.
Peep Peterson, Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli kitarriõpetaja:
Kui Saskiaga 2012. aasta kevadtalvel ühel Elleri-koolis korraldatud workshopil esimest korda kohtusime, oli mul tema mängu kuulates tunne, et olen talendisaatesse sattunud. Arvestades seda, et ta oli kitarri õppinud kõigest neli aastat, oli ta jõudnud väga kaugele. Muidugi oli tal tookord palju probleeme, nii mängutehnilisi kui ka muusikalisi, kuid ta on väga töökas ja hea õppimisvõimega. Nüüd, mil ta on Elleri-koolis õppinud rohkem kui aasta, on muutunud juba palju.
Saskia mäng on isikupärane ja tema puhul ei saa rääkida n-ö tavalisest musikaalsusest. Ta on väga emotsionaalne ja kirglik natuur. Sinna lisandub veel ebatavaline, ainult talle omane lähenemisviis muusikale, mis teebki ta mängu köitvaks. Kohati ta lausa lõhub olemasolevaid raame. Klassikalise kitarrimängu õppimine on muidugi pikk protsess ja Saskia on professionaalseks muusikuks saamise tee alguses, kuid perspektiiv on tal kahtlemata väga hea.
Kui kuulsin Saskialt, et ta mängib isa tehtud kitarridega, jäin päris sõnatuks. Arvestades, et tegemist on meistriga, kes teeb kitarre hobikorras, on need pillid väga head. Korralik käsitöö ja oskuslik materjalivalik moodustavad kokku ilusa terviku. Need kitarrid on noorele interpreedile esimeseks meistripilliks väga sobilikud. Eriti sümpaatne on tema viimane, ajaloolise kitarri nn Lacote mudel: seda tüüpi kitarre mängiti umbes 170 aastat tagasi. Olen aastaid käinud Saksamaal Markneukircheni pillimeistrite koolis, proovinud sealsete meistrite toodangut ning võin öelda, et Toomase kitarrid on nendega võrreldes täiesti konkurentsivõimelised.
Patricio Zeoli, Elleri-nimelise Tartu muusikakooli külalisõppejõud:
Olen kitarrimängu õpetanud paljudes maailma riikides ja võin öelda, et Saskia Kiting ja Priit Peterson on talendid, kelle andekus ületab pillimängijate keskmist taset väga kõrgelt, ja mitte ainult Eesti kontekstis. Mul on nende kahe noore inimese suhtes suur respekt ja tegelikult peaksid kõik eestlased uhked olema, et nende seast sellised talendid võrsuvad.
Saskia kohta võin öelda, et temas on muusikule vajalikku nn loomulikku energiat ning lisaks andekusele küllaga intelligentsust, aga miks see nii on, seda tuleb küsida Kõigevägevamalt.
i
RIINA MÄGI
