Järg 10. augustil ilmunud osale
Vangielu oli siin küllaltki hea. Tööl käia oli parem kui kambrinurgas konutada, ülemused kohtlesid inimlikumalt kui Tartu vanglas, töö juures ei olnud ülevaatajatel meiega midagi tegemist. Kambrites olid akende ja uste ees kardinad, olid olemas koristajad, kes pühkisid ja pesid.
Haiglasse kosuma
Toit oli aga siingi kehv. Mädadest kartulitest keedetud kördi laskis vangla arst ühel päeval kateldest välja rookida. Olime seni söömata, kuni keedeti uus söök. Selliseid kartuleid enam ei antud.
Pakki võis kodunt saata lasta, kui oli selleks vangla luba. Lubasid anti eelkõige neile, kes hästi töötasid, samuti sai päevanormi ületamise eest lisaportsjoni leiba.
Mina sain kohe pakisaatmise loa, mille koju saatsin.
Hiljem hakati pakisaatmise lubasid kõigile lausa pakkuma, sest saadi aru, et siis on vangid paremini söönud ja jaksavad rohkem töötada.
Siin korraldati meile ka tisleritöö kursused ja andsime eksami.
Arstlikus komisjonis vaatasid meid üle arstid, kes ka ise vangid olid. Sanitaarosakonna ülem, naisterahvas, oli vaba inimene.
Ta küsis minult, kas tulin siia Leningradi haiglast. Vastasin, et pole haiglas üldse olnud, enne siiatulekut peeti mind kinni Eesti vanglas. Seepeale kirjutas ta väikese sedeli, kus olid veel kahe eestlase nimed, ja ütles, et me kõik kolm käiksime saunas ära ja tuleksime seejärel ambulantsi. Just eelmine päev oli üks vangist medõde minu kohta öelnud, et kuidas see küll nii kehv on. Küllap ma siis ikka nii vilets välja nägin. Küljekondid olid küll nii tunda, et ei saanud aru, kas nad on naha all või peal.
Järgmisel päeval määratigi mind haiglasse sisse. Töötoas hakati mu kallal võtma, et mis ma seal arsti juures kaebasin, et nüüd haiglasse sain. Vastasin, nagu asi oli, et ei kaevanud mitte millegi üle.
Haiglas olles sain ka kodunt esimese paki. Oli sinki ja võid nii palju, kui kaheksa kilo kaaluvasse pakki mahtus. Esialgu ei julgenud palju süüa, sest olin ju pikka aega ainult leiba ja kapsajuurika vett saanud. Toiduratsioonis oli küll vangidele ette nähtud
Haiglas süstiti mulle ülepäeviti glükoosi. Kolme nädala jooksul võtsin seal kaks kilo juurde. Kui enne kaalusin 59 kilo, siis haiglast tulles 61. Haiglast saadeti mind veel kaheks nädalaks puhkekodusse. Seal oli päris kena olla, kuigi söök ei olnud nii hea kui haiglas.
Kui puhkekodust tulin, ei saanud enam tisleritöökotta, vaid hakkasin tööle laiatarbetsehhis, öises vahetuses.
Vargusest sündis suur skandaal
Toit, mille pakiga saanud olin, oli enamasti alles. Panin selle puust kohvrisse, millel oli lukk ees. See oli minu magamisaseme päitsis. Kui esimese öö tööl olin olnud, varastati kohver. Selle leidsin lahtimurtult kemmergust, toidukraam muidugi kadunud.
Kohvris olid ka ühe teise eestlase püksid, needki olid ära võetud. Tegin kambris lärmi ja venelased teadsid kohe näidata, kes nende hulgast varas on. Mees ajas küll vastu, et ei tea midagi.
Mul soovitati vargale peksa anda, aga ta oli noor tugev mees, mina haiglast tulnud ja nõrk. Varas võttis ka pika pussnoa välja ja ähvardas, et kes tuleb puutuma, saab.
Keegi venelastest alustas kaklust, lõi raudtoruga pussi varga käest ära ja läks üldiseks lööminguks. Selle käigus andis varas ka oma paarimehe üles ja siis peksti tedagi. Ka teistest kambritest tuli mehi juurde.
Vargaid sunniti kraami lagedale tooma ja lõpuks üks neist näitaski, et oli pannud selle akna vahele. Nii sain kolmandiku lihast kätte.
Peksasaanud olid omadega nii läbi, et pandi haiglasse, aga suuremad peksjad läksid kartsa. Kaks olid eestlased – Käsper ja Hedmar, mõlemad noored, alla kolmekümneaastased mehed.
Andsin oma kasuka Käsperile kartsa kaasa, et tal soojem magada oleks. Kui edaspidi jälle paki sain, andsin neile ka süüa.
Aga kartsas olid nad tookord ainult ühe päeva. Teise päeva õhupoolikul käisid arst ja vanglaülem neid seal vaatamas ja küsimas, miks neid sinna pandi. Mehed rääkisid varaste loo ära. Arst oli selle peale öelnud, et neile oli vaja peksa anda küll, aga natuke palju sai, ja mehed lasti välja.
Töötingimused paranesid
Õhtul läksin tööle, aga tabelipidaja, kes töötunde arvestas ja toidutalonge jagas, ütles, et mind ei tohi enam öösel tööle panna ja mu tööpäev on ainult kuus tundi.
Hakkasin tegema tisleritsehhis kergemaid töid, panin mööblile käepidemeid ja nuppe külge jne.
Kui kedagi oli vaja tappi saata, käsutati kõik komisjoni ette.
Kui lahti riietusin ja komisjoni ette läksin, öeldi kohe, et Toots, minge pange riidesse ja heitke magama.
Venemaal ei hoitud ühes vangilaagris kaua, vaid saadeti inimesi kogu aeg edasi, ikka kaugemale põhja ja ida poole.
See Leningradi vangla oli aga näidisvangla, mida näidati rahvusvahelisele Punasele Ristile või välisriikidest tulnud vaatlejatele. Kaugemal olid aga kaevandused ja metsatöö, kus enamik vange suri.
i
ALEKSANDER TOOTS
