Jõgeva alevi eraldumine vallast

(Järg 17. augustil ilmunud osale) 

Ent tulgem tagasi loo alguses ära toodud legendi juurde, mille kohaselt polnud alevirahvas rahul porisel ajal läbipääsmatute tänavate ning planeeringuta ehitamisega. Tõesti, sillutatud tänavaid oli alevis vaid kolm: Suur tänav oli kaetud kivikillustikuga, kivikattega olid Jaama tänav ja osaliselt ka Vene (hilisema nimega Kesk) tänava see lõik, mis Suurt ja Jaama tänavat ühendas. Ülejäänud tänavatel oli kevadel ja sügisel liigelda üsna kehv, aga ega külavaheteedki paremad polnud. Isegi intensiivse liiklusega Suur ja Jaama tänav kippusid neil aastaaegadel sillutisele vaatamata lagunema.

Ehitustegevus ei kulgenud alevis aga sugugi planeerimatult. Mõis oli tulevase alevi maa-ala omal ajal vallalt maadevahetuse teel välja pressinud. Kui mõisnikust krahv selle Riia vakamaa (0,37 ha) suurusteks kruntideks jagas, jättis ta iga vakamaa vahele vastava ala tee või uulitsa tarvis. Ainult Suur tänav oli oma kahekilomeetrise pikkuse juures kahe lauge  käänakuga, teised tänavad aga täiesti sirged. Krundid nummerdati. Jõgeva kruntide plaani kinnitas kubermanguvalitsus 1908. aastal. Seega ei toimunud ehitustegevus ega kujunenud uulitsad planeerimiseta või kuidas parajasti juhtus, nagu legendis väidetakse. Isegi majade maksumusele oli alampiir seatud: need ei tohtinud olla odavamad kui 400 rubla. Neil aegadel oli Vene rubla üsna stabiilne ja maja maksumus rublades andis üsna selge ülevaate sellest, kui suur või hea see maja on. Tõsi, tsaariaegne Vene paberraha oli mõnevõrra odavama ametliku kursiga kui kuld- või hõberubla ja sestap tehti toona kinnisvaratehinguid hõbe- või kuldrubla arvestuses.

Miks nõnda toimus?

Miks võis aga vald alevist n-ö lahti saada tahta? Seaduse järgi pidi vald oma vaesed toitma. Ja mitte üksi vaesed: vald pidi ka kindlustama, et maata inimesed leivaviljaga kindlustatud oleksid. Jõgeva alevi rahvas oli põllumaata. Sõjaaja tingimustes oli toiduga üsna raske, sest vald pidi andamit andma ka riigile. Igal pool toimusid vilja ja loomade rekvireerimised.  Juba 1917. a märtsis otsustas vald müüa vilja ainult oma valla maata inimestele.

Valiti vallavanema abidest ja kolmest vallakodanikust koosnev komisjon, kes kaebuste korral peremeeste juures viljatagavarasid revideerisid. Sama aasta mais valiti alevile valla omast eraldi “toitluskomitee”. See võis olla tõsisem märk katsest peremehi sunni najal käsutama hakata. Ja see võis peremeestel “harja punaseks” ajada. Ka pole üheski dokumendis ega ajalehes märke sellest, et alevirahvas oleks soovi avaldanud vallast lahku lüüa. Nii et alevist vabanemise tahe oli siiski vallapoolne.

Kui 1917. a septembris toimusid nn Kerenski-aegsed vallanõukogu valimised, siis said peremehed 22 nõumehe (nõukogu liikme) kohast endale 8, valla maatamehed ja alevielanikud aga kumbki 7. Vallavanema kandidaadi ülesseadmisel tuletasid peremehed meelde, et neil on vallavanema kohale juba vanast ajast eesõigus olnud. Vastaspool väitis, et uue seaduse järgi pole varanduslikul kindlustatusel enam mingit tähtsust, vallavanem peab vaid õiglane, usaldatav ja “kirja-mees” olema.

Valla maatameeste toel läks valimistel läbi alevi kandidaat ja vallavanemaks sai kaupmees R. Klausson. Vähe sellest: tema abideks said alevist dr H. Dreybladt ja tisler A. Tõug, kolmandaks abiks valiti valla maatamees Alber. Alevimeeste avalikult öeldud ülbed sõnad peremeestele ja nende suhtes teerullitaktika kasutamine süütas valla ja alevi esindajate vahel vihaleegi, mis polnud täielikult vaibunud  1930. aastatelgi.

Ja nagu eelpool loetletust veel vähe olnuks, asus baltisakslasest vallavanema abi, arst Hermann Dreybladt avalikult Saksa eelväe teenistusse, kui see 1918. aasta 24. veebruaril Jõgevale jõudis.

Ühes sama aasta detsembrikuu Päevalehes kirjutatakse: “Ta käsutas, mitte üksi Jõgevalt, vaid ka ümberkaudsetest valdadest oma juurde kokku liha, kartulid ja muid toiduaineid, käsutas valla peremehi maksuta metsast kroonu puid raudteele vedama jne. Ta kuulas süüdlasi üle ja kirjutas protokollisid, mille tagajärjel kohalistel peremeestel tuli sadasid markasid trahvi maksta, et nemad korralikult ei olla piima meiereisse viinud. Ta nõudis valla toitluskomiteelt aktid oma kätte ja ühendas selle aleviku toitluskomiteega, kus esimeheks teine vallavanema abi ja asjaajajaks endine valla kirjutaja J.L. olid. Vallast lasti peremehi vili alevikku viia aleviku elanikkude ja valla maata inimeste toitmiseks. Kokku viidud vili olla raudteega Tartu poole saadetud ja inimesed nälgisid… Uue lõikuse algul tegid Saksa võimud vallale kohuseks oma viljatagavaradega mitte üksi valla maata inimesi toita, vaid ka tuhandehingelist alevikku. Mõisatest aleviku jaoks vilja ei lubatud võtta. See käis vallale üle jõu, sest valla viljatagavarasid kokku võttes selgus, et valla ja alevi elanikkude toitmiseks valla vili kaugeltki ei ulata, mitutuhat puuda oleks puudu tulnud.”

Ja veel. Jõgevale, praeguse jalakäijate raudteeületuskoha lähedale seati sakslaste saabudes üles võllapuu (selleks kohandati üks laternapost), mille otsa keegi võõras punategelane üles poodi. Sellegi poomise initsiaatoriks pidas rahvas Dreybladti.

Nägid vihavaenlasi

Kirjeldatud raskes olukorras nägid peremehed alevist pärit vallavanemas ja tema kahes agaras abis endi vihavaenlasi ning kitsikuse tekkimise põhjustajaid. August Tõug ja endine vallakirjutaja Jaan Luha, mõlemad toitluskomitee liikmed, said hakkama sellega, et kontrollisid normipiima viimist taludest meiereisse. Suvistepühade aegu esitasid nad saksa komandandile karistamiseks 14 taluperemeest, kes nende andmetel polnud piima ära viinud või olid viinud seda liiga vähe. 12 peremeest saidki trahvi, kes 50, kes 100 ja kes 150 marka, üks peremees koguni 250 marka.

Jõgeva vallavanem Rudolf Klausson tegutses samal ajal Jõgeval ka kui Riia linna toitlustamise komitee ametnik. Jõgevalt saadeti Riiga rukist ja otra. Vilja aitasid vastu võtta ja edasi saata saksa sõdurid. Muidugi jäi siis rahvale mulje, et vallavanemgi on okupatsioonivõimu tõeline käsilane. See kõik kokku maalis valla põhijõule, taluperemeestele alevirahvast pildi kui kõigi nende hädade põhjustajaist. Ka ühe “K” varjunime taha peitunud Päevalehe kirjasaatja arvates tekkisid alevi ja valla vahelised vastuolud just alevist valitud vallanõukogu liikmete, eriti nende hulgast valitud vallajuhtide tegevuse tagajärjel.

Maata inimesed — käsitöölised, saunikud ja muu “lahtine” rahvas — sõltusid tollal paljus suuresti peremeestest. Seepärast pole ime, et kui Eesti omariiklus saabus, läksid külade maatamehed peremeeste leeri üle ja alevist pärit vallajuhtidele maksti nende tegelikult korda saadetud, aga ka kujuteldavate pahategude ja solvangute eest kätte. 1918. aasta 10. ja 11. detsembri Päevaleht kirjutabki, et 5. detsembril (Dokumendi järgi  6. detsembril  – Ü.P.) tagandas vallanõukogu salajasel hääletusel 15 “ei” häälega ametist vallavanema Klaussoni ja tema abi dr Dreybladti ning 13 “ei” häälega vallavanema teise abi Tõugi, avaldades kõigile kolmele umbusaldust seetõttu, et nad “endid sakslaste teenistusse andsid ja elanikkude vastu okupatsiooni võimu tarvitasid”.

i

ÜLO PÄRN