Järg 3. augustil ilmunud osale
ALEKSANDER TOOTS
Õhtu eel jõudsime Tallinna raudteejaama, sealt sõidutati meid veoautodel Lasnamäe vanglasse. Siin võeti mult kodune aadress ja lubati teatada, kus asun. Toit oli siin veidi parem kui Tartus, aga minul esialgu toidumuret polnud, sest sain just enne Tartust äratulekut kodunt paki. Tervis oli ka parem, sain juba süüa. Naine saatis mulle pakiga kuivatatud koirohtu, kui seda tarvitasin, hakkas kõhuhaigus järele andma.
Kodumaalt ära
Oktoobri keskel saadeti meid rongiga Venemaa poole teele, kõigepealt Leningradi jaotuspunkti, mis oli samasugune vangla, ainult et raudteejaama lähedal. Siin anti luba kirju kirjutada ja ka ära saata, aga paberit ega pliiatsit ei olnud. Üks valvur tõi lehe mingist kontoriraamatust, pliiatsijupi sain kaasvangilt, kellele selle eest poole oma päevasest leivanormist andsin. Kogu päeva norm oli
Nii sain saata naisele kirja.
Muu toit peale leiva oli siin aga kole. Kartulisupp oli tegelikult porine vedelik, kartulipuder oli tehtud mädanenud kartulitest ja koortest. Kapsasupp oli keedetud sellest, mis koristades kapsapõllule maha jääb – juurikatest ja rohelistest lehtedest.
Novembri alguses viidi 80-90 vangi tapikambrisse, kuhu pandi need, keda kavatseti kuhugi edasi saata. Poliitvange oli kümmekond, ülejäänud olid vargapoisid, kes pandigi samasse kambrisse meid paljaks röövima. Ütlesin teistele, et ärme laseme oma asju ära võtta, hakkame vastu, ja haarasin pingi lahtise jala relvaks kätte, kuid keegi teine vastu ei hakanud ja üksi oli see mõttetu. Nii võeti ka minult ära madratsikott, padjapüür, Tartust kaasa võetud kuivikud ja paar sokke, rohkem polnudki midagi võtta. Kui kõik poliitvangid olid paljaks tehtud, lasti röövlijõuk kambrist välja. Nii tegutseti Venemaa vanglates igal pool.
Hoovi peal oli veoauto valmis. Konvoiülemaks oli naisterahvas. Kui mina hakkasin viimaste hulgas üle ääre end kasti vinama, ulatas see naine mulle käe, aitas kasti ja küsis, kas olen eestlane. Nüüd näitas ta mulle koha autokasti tagaservas, kus kõik eestlased eraldi istusid. Üks vargapoiss ütles talle midagi selle peale, ilmselt halvasti. See naine hakkas teda peksma, ajas auto pealt maha ja käskis konvoimeestel talle hea keretäis anda. Pärast nahatäit visati mees autokasti tagasi.
Venemaal vangide olukord parem!
Sõitsime üle Neeva Moskva vaksali juurde, siin paigutati meid endisse tööstuskolooniasse. Siin saadeti kohe sauna. Üks vangidest kaebas, et meid rööviti enne siiatoomist paljaks. Kohe kutsuti vargapoisid sinna ja lasti neil oma kraam põrandale laduda. Lubati võtta tagasi, kes oma asju leiab, kuid keegi ei leidnud, sest meid röövinud mehed ju sinna ei tulnud.
Meid pandi seitsmekesi kambrisse, kus oli vaid kaks nari, viiel tuli põrandale heita, minul samuti. Varsti tuli seesama naisterahvast konvoiülem meid vaatama ja küsis kambrivanemalt, miks me põrandal magame. Lubati järgmisel päeval narisid juurde tuua. Siis tuli see noor 25-aastane naine minu juurde ja küsis, kas on külm. Vastasin, et pole, kuid ta läks nagi juurde, kus rippusid kasukad, ja ladus sealt neid magajate peale. Ma olin juba ligi aasta vanglas olnud, aga nägin esimest vangidega tegelejat, kes meidki inimesteks pidas.
Esimest korda kogu vangisoleku aja jooksul sain madratsil magada. Uni oli nii hea, et oleks maganud vist mitu päeva, aga hommikul kell 6 oli äratus.
Söök oli sama hirmus nagu eelmises kohas- mädanenud kartulid ja kapsajäägid.
Pärast oktoobripühi pandi meid tööle. Igaühe käest küsiti, mis elukutse kellegi on. Mina ütlesin, et olen tisler ja mind viidi tsehhi tööga tutvuma. Esimene töö oli öökappide kokkupanek.
