Järg 18. mail ilmunud osale
i
Jaamahoone oli rahvast täis, sättisin end nurka pikali, aga ikka ei saanud rahu ja läksin välja olukorda uurima. Nägin, et jaama ees seisab kaubavagunitega rong, aga vagunid olid kinni plommitud. Vedur oli Gatšina poolses otsas. Ühel vagunil oli kaheastmelise trepiga piduriruum, ülemisel astmel juba seisis üks mees. Astusin alumisele astmele, pöörasin seljaga vaguni poole ja võtsin käsipuust kinni. Kohe hakkaski rong liikuma. Sõitsin palju jaamavahesid, kuni tundsin, et käed on külmast kanged, ei suuda enam kinni hoida. Teadsin, et nii võin lõpuks rongist välja kukkuda. Peatuse ajal tulin maha ja kõndisin piki rongi. Kuulsin, et ühes vagunis kõneldakse. Tõmbasin ukse lahti ja küsisin, kas võin sisse tulla. Seal oli umbes kümme meest ja poolenisti oli vagun kaste täis. Mind kutsuti sisse, ronisin kastide taha ja jäin kohe magama.
Vähehaaval kodule lähemale
Kui ärkasin, oli kõik vaikne, rong seisis. Hakkasin rääkima, kuid keegi ei vastanud. Tõmbasin tikust tuld ja vaatasin ringi: kõik olid läinud. Vaguni keskel oli ühe kasti peal konservikarp.
Võtsin selle kaasa ja hakkasin vagunist möödujaid hüüdma, et keegi ukse väljastpoolt lahti teeks. Kui välja pääsesin, kõndisin rongi kõrval edasi ja nägin, et ühes vagunis olid inimesed ja neil oli sinna lõke põrandale tehtud. Neilt sain teada, et Gatšinasse läheb rong, mis praegu jaamas seisab.
Jooksin ja jõudsingi reisirongile. Konduktor ütles, et sõidetakse Gatšinasse ja sealt Peterburi peale.
Läksin vagunisse, mis oli naisi täis, ja nemad väitsid, et rong sõidab Pihkva poole. Läksin uuesti välja ja põrutasin konduktorile peale, et miks ta segast juttu ajab. Tema ütles, et naised ei tea, Pihkvas on sakslased juba ees. Rääkisin naistele, mida kuulsin. Kelle sihtkoht oli lähedal, läks maha, kellel kaugel, jäi peale, et tagasi sõita.
Sain istekoha akna kõrvale, minu vastas istus vanem vene naine. Võtsin konservikarbi kotist, rääkisin, kust selle sain ja et olen mitu päeva söömata. Ta võttis oma kotist suure taluleiva ja lõikas sealt mulle tubli tüki. Pakkusin talle konservi, aga ta ei võtnud, vaid ütles, et jõuab õhtuks koju ja saab süüa, kuid pole teada, millal mina järgmine kord saan.
Õhtuks jõudsin Gatšinasse, seal sain ühe heeringa osta. Läksin teise raudteejaama ja küsisin jaamaülemalt, millal rong Jurjevisse läheb. Tema pani imeks, et ma sinna sõita tahan, ja ütles, et sakslased tulid just sinna sisse. Kui Narva rongi kohta pärisin, ütles ta, et saatis sinna hommikul kolm rongi ja enne uut ei saada, kui mõni tagasi tuleb. Kõndisin jaamahoones ja selle ees ringi ja mõtlesin, mida teha. Kui saaks Narva, siis läheks sealt kas või jala koju, saagu mis saab.
Sugulaste juurde öömajale
Nägin, et neljandal teel seisis üks rong. Läksin juurde ja pärisin, kuhu sõidab. Selgus, et Narva. Nagu peale ronisin, nii sõitiski kohe välja. Hommikul valges jõudsime Narva. Jala ma ikka edasi minema ei hakanud, lootsin, et ehk saan siiski veel sõita. Olin terve päeva jaamas, aga seal tehti juba soldatitele haaranguid. Ma ei tahtnud oma dokumente näidata, et hakatakse ehk pärima, miks ma Jurjevisse sõita tahan, kui sakslased seal sees on.
Õhtu eel tuli jaama piimavagunitega rong, mis sõitis Vaivarasse. Seal läksin jaamaülemalt küsima, kus elab Juhan Roomet. Jaamaülem juhatas, et Jõhvi poole minna esimene raudteeputka. Juhan Roomet oli minu tädipoeg ja tema juures elas ka tema ema Kadri. Juhan oli ka Igavere külas sündinud.
Remark Paul Tootsilt
Juhani passis polnud isanime, oli vaid ema nimi Kadri. Kord, kui me aastal 2000 mu onu Taaveti poja Johannes Tootsiga oma vanaema ja vanaisa Leena ja Madise kuldpulmapilti vaatasime, näitas Johannes üht vanemat naist pildil ja ütles, et see on Juhan Roometi ema Kadri, aga ta ei saanud lapsi (!?). Kord oli ta küsinud Madiselt üht last kasulapseks, aga Madis polnud andnud. Aga Madisel oli ju veel teisi vendi ja ilmselt anti mõnest teisest perest laps.
Ma ei raatsinud veel rongist maha tulla, et ehk sõidab siiski edasi. Vagunist läks mööda üks poisike. Küsisin temalt, kas ta teab, kus elab Roomet, ja saatsin ta sinna kirjakest viima. Varsti nägin tädi vagunite ees kõndimas. Hüüdsin teda ja tulin vagunist maha. Rääkisin, et tahan edasi sõita, aga tema ütles, et ega Jõhvist kaugemale ei saa, sest seal on sakslane ees, tulgu ma parem nende poole, õhtul tuleb Juhan ka koju.
Nüüd sain üle hulga aja korralikult süüa-juua ja magada. See oli 25. veebruaril.
Õhtul, kui magama heitsin, ei tundnud endal midagi viga olevat, aga järgmised kaks päeva olin nii haige, et ei tõstnud pead, ei söönud ega joonud. Pidin jääma mõneks päevaks tädi poole, aga sakslased lähenesid.
Lahingute eest varjule
Kõik väärtuslik, mis majapidamises oli, tuli ära peita. Kartulitele sai keldri põrandal muld peale tõmmatud, ka küülikud said keldrisse viidud ja seal toit ette antud. Toiduained ja riided viisime kelguga külasse ja jäime ka ise sinna. Laupäeval tulid sakslased Vaivarasse, esmaspäeval ajasin oma soldatiriided selga ja hakkasin jaama poole kõndima, et vaadata, kas mõne rongiga Tartu poole saab. Kaks saksa soldatit tulid vastu ja tõstsid mind nähes kohe püssid palge, küsides: bolševik? Vastasin ruttu vene ja seejärel eesti keeles, et olen eestlane. Hakkasid saksa keeles pikalt rääkima, ma ei saanud muidugi aru.
Parajasti tuli selle maja peremehe isa, kus me varjul olime olnud, ja küsis, et mis nad tahavad. Ütlesin, et tahavad mind maha lasta, peavad enamlaseks. See vanamees oskas hästi saksa keelt, rääkis neile, et tulen Austria liinilt ja tahan koju minna. Nüüd lasti püssid alla ja vabandati.
Jaamas läksin komandandi jutule, kes jälle eesti ega vene keelt ei osanud. Siin tuli mulle appi tõlkima jaamaülema tütar.
Komandant ütles, et võin minna vedurijuhi juurde, kui tema enda juurde lubab, siis võin sõita. Vedurijuht soovitas aga, et mingu ma vagunisse ja kui keegi mu sealt ära saadab, siis tulgu vedurisse. Vagunis ei tülitanud mind keegi, sõitsin selle rongiga Jõhvi ja sealt teisega edasi Tapale.
Rakveres tõmbas üks saksa soldat vaguniukse lahti, küsis: „Kas eesti keel?” Kui vastasime, et jah, eesti keel, siis rohkem ei tülitatud.
Tapal öeldi, et komandandi käest tuleb võtta ausweisi ehk tunnistuse, muidu ei või ringi liikuda. Seisime kõik pikas sabas, saksa soldat pidas korda, et keegi vahele ei trügiks.
Rongiliiklus oli katkestatud ja nii hakkasin Tapalt jalgsi kodu poole astuma.
Esimese öö olin Tapa lähedal ühes vanas kõrtsis, teise öö Vägeva jaama lähedal, kah ühes endises kõrtsihoones. Kolmanda öö olin juba Raigastvere külas Pällul. Oleksin ka koju jõudnud, aga Pällul elas mu teine tädipoeg Jaan Mölder ja tema poeg August ja olin öö seal.
Järgmisel päeval jõudsingi Sepa-Bergmani tallu Elistvere vallas, kus sel ajal elasid mu vanemad. Oli uue kalendri järgi 1918. aasta 8. märts.
Nii lõppes minu sõjatee, mis oli kestnud kuu aega vähem kui kolm aastat.
ALEKSANDER TOOTS
