Järg 9. veebruaril ilmunud osale
Seal voolasid paralleelselt Gnilaja Lipa ja Zolotaja Lipa jõgi. Gnilajast oli vaja üle minna, et jõuda kahe jõe vahelisele alale.
Rühmaülem küsis, kes on nõus vabatahtlikult luurele minema, et kindlaks teha, kus sakslased end kindlustanud on. Jürgenthal ütles mulle, et lähme, ärme laseme ennast sundida. Olin nõus, rühmaülem määras veel neli meest juurde.
Öö oli pime ja jõgi kiire vooluga. Parv ei tahtnud hästi vee peal seista. Kui ühel parve serval poole sääreni vette vajusid, tuli kiiresti teise serva minna ja varsti jälle tagasi.
Saime kuidagi üle jõe, kuid selle aja jooksul oli vool jõudnud meid tükk maad pärivoolu alla viia.
Jõgede vahel luhal oli väga kõrge rohi, kohati üle pea, ja märg ka. Saime läbimärjaks ja võisime iga hetk sakslasi kohata. Lõpuks tuli rohu peale ka veel hall — hakkas külmetama.
Täitsime ülesande ja jõudsime teiste juurde tagasi täiesti külmununa. Seni, kuni päike tõusis ja soojendama hakkas, plagistasime hambaid.
Saatjaks nälg
Edaspidi ehitati üle jõe purre ja varsti oli kolmandik jõududest korraga teisel pool jõge. Meie olime nurgas, mida ühest küljest piiras Dnestr, kuhu suubusid mõlemad Lipad.
Jõgede nimed vastasid nende vee väljanägemisele. Gnilaja Lipa tähendab eesti keeles mäda pärna. Selle Emajõest pisut kitsama jõe vesi oli sogane. Katelokis polnudki väga aru saada, aga jões paistis vesi valge, nagu savine. Jõgi voolas mägedest ja tõi endaga pidevalt savi ja sodi kaasa. Zolotaja Lipa, mille nimi eesti keeles kuldset pärna tähendab, oli aga selge veega.
Siin toideti meid halvasti. Ülepäeviti tuli terve ööpäev üle jõe valves olla, aga õhtuti, kui valvesse läksime, oli köök veel tulemata. Tuli eelmisel päeval saadud leiba järele jätta, et valves midagigi süüa oleks. Mõnikord kõndisin mööda kraave, kuigi oli teada, et sealt midagi söödavat vaevalt leiab. Kord nägin kraavist paar sammu eemal üksikut põldmarja. Teadsin, et kui pea kraavist välja pistan, võin kuuli saada. Ikka ronisin välja, sain marja kätte ja jäin elama!
Jõgede vahel olime 9. septembri õhtuni. Pimedas anti käsk minna edasi ühte külla.
Jäimegi esimesele liinile ja kaevasime jooksukraave. Tulistati hõredalt, üksikud kuulid vingusid pea kohal nagu herilased, mõned sutsatasid lähedale mullavalli sisse. Olin parajasti poolest kerest kraavis ja kummardusin, et mulda labidale võtta, kui kuul üle minu lendas. Oleksin ma parajasti püsti olnud, siis oleksin kuuli saanud. Aga minu lähedal viskas mulda mees, kes oli ainult paar päeva saanud liinil olla, ja tema saigi kuuli rindu.
Peagi vahetati meid välja ja saadeti tagalasse, kuid mõne päeva pärast jälle liini lähedale metsa. Sellest ümberpaigutamisest võis järeldada, et me olime löögiüksus, keda saadeti sinna, kus algas pealetung, löödi teised puruks või ei tulnud toime.
Valmistusin viimaseks lahinguks
Septembris seal metsas olles, kui oli teada, et tuleb rünnak, meie poolt valmistati ette kahurituld ja kaevikuid ei olnud, kirjutasin koju emale ja isale, mõeldes, et see võib olla viimane kiri minu käest. Johannes oli juba langenud ja teadsin, et kusagil sõdib veel vend Taavet.
Öeldi, et kui kolm korda rünnakule lähed ja siis veel elus oled, on suur ime. Saatus võib aga mõnikord palju imet teha
Meie polnud seekord esimesed pealeminejad, aga olin juba küllalt näinud, kuidas esimesi ründajaid langes, mõnikord ei pöördunud sealt keegi tagasi.
Kirja kirjutades värises paber mu käes. Tammede võradest minu pea kohal kukkus robinal oksi alla, sest neid lõhkusid sakslaste kuulid.
Teadsime, et kui esimese liini mehed langevad, tuleb meil rünnakule minna.
Varsti nägime, et tuuakse haavatuid ja salkade kaupa vangi langenud vaenlase soldateid. Meie tatarlased, kes türgi keelest aru said, teadsid, et need mehed polegi sakslased ega austerlased, vaid hoopis türklastest sunnitöölised. Neile olevat öeldud, et kui vahvasti võitlete, saate vabaks.
Seekord meil vedas, sest kui juba vange toodi, siis olid sakslased kaevikutest välja löödud ja meid seekord ei vajatud.
Meie päris korpus oli tegelikult sel ajal Riia all.
Räbalais ja paljajalu
Rünnakul saadeti meid ühest korpusest teise, aga ise olime juba nagu räbalapundid. Mõned mehed olid juba paljajalu, mõnel viisud jalas. Paju- või pärnaniinest viiskusid nägin juba Heinastes ja mõtlesin, et milleks küll neid laos hoitakse, kuid nüüd oli siis selge, et neid läkski vaja!
Kui Pärnust Riia liinile läksime, kulusid mul saabaste tallad läbi. Ma võtsin ühes juulikuu lahingus langenud saksa soldati ranitsast kamassid ja panin jalga. Venelased ütlesid küll, et ära pane neid jalga, meile antakse varsti uued säärikud ja sina siis ei saa, aga mina ütlesin, et need säärikud pole meil veel käes.
Kui uude korpusse saabusime, anti kohe riiete ja jalanõude peale nõudmine, kuid enne, kui varustus kohale jõudis, olime sealt juba läinud. Nii me ei saanudki suve jooksul riideid ega jalavarje, aga lahingumoona oli kogu aeg külluses.
21. septembri õhtul anti meile teada, et järgmisel päeval peame rünnakule minema. Räägiti, et meie vastu tulevad türklased, need pole mingid sõjamehed ja karta pole meil midagi.
Võtsime oma seljakotid ja läksime vastkaevatud kaevikutesse. Need olid maskeerimata ja türklastele hästi näha.
Meil oli ahelikus igaühel oma kindel koht. Olin roodu paremal tiival esimene mees, minus vasakulu eestlane Sarka. Uutes kaevikutes paigutati meid aga ümber ja nii jäin vasakule tiivale esimeseks ja meie asemele pandi paremale tiivale kaks uut meest.
Ütlesin Sarkale, et lähme vahetame ennast oma vana koha peale tagasi. Siin jääme noorte vahele ja kui tuleb täägilahing, siis need taganevad ja jääme kahekesi. Sarka ütles aga, et ah, Toots, ükskõik, kus me sureme. Nii jäimegi uute meeste vahele.
i
ALEKSANDER TOOTS
