Tartu piiskopkonna piiskopina teenib arhimandriit Eelija

 

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus pühitses koos külalispiiskoppidega 10. jaanuaril Tartu Jumalaema Uinumise (Uspenski) kirikus toimunud liturgial Tartu piiskopkonna piiskopiks arhimandriit Eelija. Jõgevamaa kuulub Tartu piiskopkonda.

12. jaanuaril pühitses Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) metropoliit Stefanus koos külalispiiskoppidega Pärnu Issandamuutmise kirikus toimunud liturgial piiskopiks arhimandriit Aleksandri, kellest sai EAÕK Pärnu ja Saare piiskopkonna piiskop. Kui seni täitis apostlik-õigeusu kirikus Tallinna, Tartu ning Pärnu ja Saare piiskopkonna juhi ülesandeid kirikupea metropoliit Stefanus, siis nüüdsest on kirikul kokku kolm piiskoppi.

Meie maakonnas  on õigeusukirikul kaks kogudust — Kaarepere kogudus ja Põltsamaa Pühavaimu kogudus, mõlemad võrdlemisi väikesed.

Paljud inimesed on lapsena õigeusku ristitud, kuid nõukogude ajal oli kirikus käimine keelatud või kadus inimestel endil huvi. Kuidas võiksid nad nüüd käituda, kui neil on küll mõningane huvi tekkinud, kuid nad ei ole päris kindlad, kas nad kogudusega liituda tahaksid?

Kui vastata jumalikku silmas pidades, siis see, kes kutsub, on ikka jumal. Õigeusulised kristlased võivad aidata, selgitada, juhendada. Ja jumal kutsub vahel kaks või kolm inimest aastas kogudusse juurde, kuid võib kutsuda ka terve koguduse kaupa.

EAÕKs taasasutatakse iga aasta mõni ateistliku okupatsiooni ajal suletud kogudus, möödunud aastal näiteks Tuhalaane kogudus Viljandimaal ja Kõrgessaare kogudus Hiiumaal.

Õigeusukirikut nimetatakse rahvasuus vene õigeusukirikuks ja peetakse ikka vene värgiks, mida millegipärast nüüd eestlased ajavad. Millega on tegemist ja kuivõrd on see ikkagi n-ö vene värk?

Õigeusk jõudis Eestisse peagi pärast Kiievi Venemaa ristimist Pihkva ja Novgorodi aladelt, nii et siinse õigeusu pärimuse vaimne seos meist ida pool elavate õigeusulistega on algupärane ja selge.

Õigeusu kutsumine vene usuks on paraku osa eestlaste suutmatusest nimetada pühadusega seotut täpsete nimedega, vaid lahjade, sisult vaeste asendussõnadega. Mitte Kristuse surnust ülestõusmise püha, vaid lihavõtted, mitte Kristuse sündimise püha, vaid jõulud. Mõnikord on rahvasuu – kui ta pole saanud usulist haridust – väga vaene ja väeti. 

Miks Teid kui endist budismihuvilist hakkas huvitama õigeusk ja kas seal on ka ühiseid jooni? Kas Te nüüd veel budismi vastu huvi tunnete?

Oma elus ja õpingutes olen sattunud tänu headele õpetajatele igasuguste huvitavate asjade juurde. Uudishimu ei ole kaugeltki piirdunud budismiga, vaid on hõlmanud ka rooma-katoliku teoloogia, Confuciuse õpetuse, ja seda loetelu võiks jätkata.

Ühel hetkel – õppisin parajasti Peterburis – issand lihtsalt arvas heaks praegust Tartu piiskoppi oma võrku püüda ja lummas mind õigeusu kiriku imepärase jumalateenistusega.

<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify; mso-outline-level: 2″ align=”justify”>Budismi ja õigeusu ühistest joontest rääkides: see, mis ehk kes on tõde, jääb tõeks nii õigeusus kui budismis. Muide, palavate ja jäiste põrgute kirjeldused õigeusu traditsioonis ja Buddha õpetuse järgi on hämmastavalt sarnased: vast parim viis sarnasust seletada on oletata, et kirjeldajad nägid samu paiku. Samas taevaste kirjeldused lahknevad, nõnda võib arvata, et erinevaid religioosseid traditsioone järgides jõutakse ka erinevatesse kohtadesse välja.

Kas koolides peaks usundiõpetuse mahtu suurendama? Kas usundiõpetus peaks olema kohustuslik? Mida teha selleks, et tegu ei oleks vaid ühe konfessiooni tutvustamisega?

Usundiõpetus võiks olla loomulik osa inimese haridusteest. Koolide suhtumises jääb hetkel küll mulje, et usualane haridus on eliitkoolides käivate õpilaste privileeg. Aga ehk jõuab religiooniõpetus ka nn tavakoolidesse seda soovivate õpilasteni. Kartusel, et rääkima hakatakse vaid ühest – kartjate meelest siis kristlikust – konfessioonist, ei peaks alust olema, sest nüüd juba mitmekordselt täiendatud ja lihvitud religiooniõpetuse ainekava on kokku seatud nõnda, et ta tutvustab kõiki olulisemaid usulisi suundumusi nii Eestis kui maailmas.

Siiani oli EAÕKs vaid ainult üks piiskop (metropoliit Stefanus), kes vastutas kogu kiriku arengu eest. Mis siis nüüd muutub, kui EAÕKl on kolm piiskoppi?

Kolm piiskoppi annab võimaluse asuda kiriku elu korraldama piiskoppide kogu ehk Püha Sinodi kaudu, mis kanooniliselt tähendab, et EAÕK saab edasi kasvada ning täisikka jõuda eluvõimelise autonoomse kirikuna.

Saaremaale pidi tulema klooster, kas ka Lõuna-Eestisse?

Mis puudutab Eestis väidetavalt asutatavaid kloostreid, siis armastan korrata ühe oma kaitsepühaku, apostel Tooma järele (minu ristinimeks oli Thomas, uue vaimulikunime Eelija sain mungapühitsusel): enne kui ma kloostrit oma silmaga pole näinud ja selle asukaid käega katsunud, ei usu ma sellesse mitte.

Praegu on nii, et Setumaa peab pühi vana kalendri järgi ja Tallinna ning ka Tartu kogudused uue kalendri järgi koos läänekristlastega. Milline on tulevik?

Õigeusu kirik on kalendrite poolest rikas. Üldtunnustatuna on kasutusel kaks kalendrit: Juuliuse ehk vana kalender, millega on lahutamatult seotud ka Setumaa rahvakalender, ning reformeeritud Juuliuse kalender, kus Ülestõusmispüha ja teised sellega seotud pühad on jäetud oma vanale kohale, nn liikumatud pühad aga kooskõlastatud Gregoriuse ehk uue kalendriga.

Lisaks on mõned õigeusu kogudused laiali pillatuna üle maailma võtnud kasutusele Gregoriuse kalendri tervikuna ühes Paasapühade uue arvutusega. Nõnda on teinud näiteks Soome Õigeusu Kirik, samuti mõned Moskva Patriarhaadi kogudused Lääne-Euroopas ning osa EAÕK kogudustest.

Kalendriga seotud mõtteid Jumala poole pöörates tuleb aga meeles pidada, et kristlaste tõeline, igavene, kodune Paasapüha jõuab kätte alles taevariigis ja siin maa peal on meil käes vaid igavikulise muutlik vari.

Kunagi kerkis Ida-Rooma kristlikus keisririigis küsimus, kas ei peaks mitte kalendri parandamist ette võtma. Astronoomid ja teoloogid pidasid pikalt nõu ja lõpuks otsustasid, et kalender vajaks kohendamist küll, aga see kujuneks nii mahukas ja keeruliseks ettevõtmiseks, et lihtsam on senise kalendriga maailma lõpuni välja vedada.     

Olete ise EAÕK esindaja rahvusvahelises õigeusu-luteri dialoogi komisjonis. Millega see komisjon tegeleb ja mis peaks olema tulemus?

Valitseja metropoliit Stefanus muutis ära oma otsuse mind õigeusu-luteri dialoogi komisjoni määrata enne, kui ma reaalselt sain hakata selle töös osalema, nii jään ka vastuse võlgu.

Millised on EAÕK suhted Moskvaga?

EAÕK kui Oikumeenilise Patriarhaadi autonoomne kirik on kõigi maailma õigeusu kirikutega, sealhulgas Vene Õigeusu Kiriku ehk Moskva Patriarhaadiga kiriklikus osaduses kanoonilise ühenduse kaudu Oikumeenilise Patriarhaadiga. Suhted on vennalikud.

Olete Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Vana Testamendi ja semitistika õppetooli juures. Kui palju peate üliõpilaste ja magistrantidega tegelema?

Et ma doktorantuuri ajal olen järjest käinud end välisülikoolides täiendamas – Voronežis sai õpitud vene keelt ja viimati Läti Ülikoolis Riias programmi inglisekeelse nimetusega “Baltic Sea Region Studies” (Läänemere ala õpingud), siis loengukursusi pole ülikoolil mulle õnnestunud anda, töö noorema põlvkonna teoloogide väljaõpetamisel on piirdunud mõnede õigeusu teemadel kirjutada soovijate bakalaureuse- ja magistritööde juhendamisega.

Kuni piiskopiks pühitsemiseni teenisite Karksi-Nuia, Arussaare ja Tuhalaane õigeusukogudusi. Mis nendest kogudustest nüüd saab? Kas jätkate nende teenimist või saite need  kogudused kellelegi üle anda?

Vastselt taastatud Tuhalaane Jumalaema Uinumise koguduse sain juba möödunud aasta kevadel usaldada äsja pühitsuse saanud preester Miikael Raissarile, äsja andsin isa Miikaelile üle ka Karksi-Nuia Püha Aleksei koguduse. Arussaare Issanda Taevaminemise kogudus jääb isa Stefan Otsa hoolde. Aga loomulikult ma hoian ka piiskopina sidet nende kogudustega – Tuhalaanes käisin juba 1. veebruaril pühapäevasel liturgial, Karksi-Nuias teenin Palmipuude Pühapäeval ja Arussaares Suurel Laupäeval.

iii

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus