Kirjutatud 05.01.2007 Oskar Lutsu sünnipäevale pühendatud kirjutamistalgul: kirjutamise ajal külastas muuseumkooli ka suur rühm vene rahvusest täiskasvanuid, kes tutvumiskäigu lõpul koolipinkides istet võtsid ja kelledele muuseumitöötaja tutvustas mind kui kuulsat eesti nüüdiskirjanikku ja humoristi, kes on parasjagu pöörases loomepalangus. Mind vaadati sügava imetlusega, pildistati ja puha. Mulle meeldis.
Täna siin koolitoas istudes ei suuda ma käsile võtta ühtki muud ?anri kui kirjand. Ent sedagi ei suuda ma teha nii, nagu peaks ? kunagi õpetati mulle, et kirjandil olgu sissejuhatus, teema püstitus, arendus ja siis midagi veel, kuni kokkuvõtteni välja ? mitu aastat õppisin koolis, kuidas sõnu ja mõtteid sihipäraselt paberile panna ning hiljem pidin mitukümmend aastat uuesti õppima, kuidas ?targast? kirjutamisest lahti saada ning jõuda iseeneslikult voogava, vaid osaliselt kontrollitud tekstini, mis ennast ise kirjutama hakkab. Eks ma nüüd proovingi?
Muidugi tahaksin ma kirjutada hoopis klassikalist humoreski. Tahaks jah, aga sellele ei hakka täna siin kitsas koolipingis mu jõud peale. Tunnistagem, et ühele tõupuhtale, hoolikalt fabuleeritud ja korralikult läbikirjutatud humoreskile hakkab üldse peale väheste kirjameeste kirjutamislihas. See pole lihtsam kui novell ? see on keerulisemgi, sest lisaks ülimale täpsusele võiks lugu olla ka miskitpidi naljakas. Võiks olla, kuid ei pruugi olla. Nali on kapriisne ollus, kõvasti kinni kontekstis, ajas ja ruumis ? lugejas endaski, tema häälestatuses, ootuses. Seda, kes raskelt ennast ja maailma vihkab, naljalt naeratama ei pane ? ei pane naljalugu lugemagi. Igatahes oleks julm ja ülekohtune ühelt humoreskilt nõuda, et see oleks nii rabavalt naljakas, et kogu maailm naerukrampides väänleb ja püksid täis laseb: lugu olgu köitev ja maitsekas, naljakus on aga justnagu lisaväärtus, boonus. Oo-jah, ma võiks veel pikalt ja laialt kirjutada sellest, missugune peaks üks õige humoresk olema, selle asemel, et kirjutada humoreski ennast. Sellega on kirjandi sissejuhatav osa läbi ning ma jõuan teema püstitamiseni.
Teema on ürgvana aga ikka tänapäevane ? ilm on hukas! Minu trafaretne moraalitsemine ajab muigama, jah? Ent vaadake õue: viiendal jaanuaril korjatakse kukeseeni, õitsevad krookused ja sirelid lähevad lehte ? ilm on tõepoolest hukas! Kus on jää?!
Aastaid olen ma jaanuari esimesel poolel käinud Kasari jõel lutsu püüdmas, sest just sellel ajal toimub seal lutsu kudemine. Ja tõsi on, et selle talvise lutsupüügi ajal mõtlen ma alati ka Oskar Lutsule. Et just lutsu kudemise ajal, seitsmendal jaanuaril, on Oskar Lutsu sünnipäev ja et mina olen Lutsu huumoripreemia laureaat. Et kas see kõik on kokku vaid üks tühipaljas juhus või mis. Mulle meeldib uskuda, et see on või mis, mitte juhus.
Kivirähk vihjas mulle täna hommikul, et mis mul tänasel kirjutamistalgul viga ? kirjutagu ma lutsupüügist ja lutsusüldi keetmisest ? naljategemise võte mul kui kalamehel ja kokal varnast võtta ning saan loo hõlpsasti valmis. Ma võinukski nii teha, aga siiski ei tee. Miks? Võib-olla sellepärast, mida ütles kunagi Kall ? et kui mitte millegi muu üle ei mõista nalja teha, võib abi leida isikunimede väänutamisest. Kall ütles seda ühe mu loo peale, mis kandis nime “Seened Eesti kultuuriloos” ? imelik küll, kuid meil polegi seenenimelisi kultuuritegelasi, samal ajal kui looma-, linnu-, kala-, puu- või lillenimelisi on hulgana ? noid ma selles loos siis loetlesingi. Mina olen Kalli peale oma hingepõhjas tänaseni solvunud, kuna tal on nii õudselt õigus. Mulle ei meeldi mitte üks raas, kui kellelgi on kasvõi kübeke rohkem õigust kui minul ? see on ilmselge ebaõigus!
Kirjandi vaheprodukt, peaaegu et aforism: ebaõigus ? õigus, mida pole minul! Selle mõttetera peaks mingi turundustrikiga maha müüma õigusejanustele rahvamassidele või mõnele poliitilisele parteile, saaks Palamusel käimise kulud tasa.
(Hilisem vahemärkus: 05. jaanuari õhtul, kui olin oma kirjandi muuseumis ette lugenud, teatas Toomas Kall avalikult, et tema pole nimede väänutamise labasuse kohta küll midagi ütelnud, et küllap ta tsiteeris mulle vaid Mihkel Muti säherdusi sõnu, kes üldtuntud esteedina kunagi sappi pritsis ja nõmedust risti lõi. Nüüd ma ei teagi, kas Kall lihtsalt ei taha oma kunagisi sõnu tunnistada või on niisuguse suhtumise taga tõepoolest hoopis Mutt. Psühholoogiliselt on see muidugi mõistetav ? kui sa oled tugev, terve meesterahvas, aga kõik kutsuvad sind järjepanu mutiks, siis tunduvad kõik nimedega naljatajad tõepoolest ilgete matsidena. Eks Muti nimi oli ära toodud ka minu “seentes?. Teiselt poolt pole välistatud, et Mutt pole kunagi midagi ütelnud ning Kall ehitab lihtsalt intriigi ? et meie läheksime Mutiga rängalt tülli ja Kall saaks nalja. Professionaali värk ? nalja saab ta ka kolleegide pisaratest.)
Tagasi Lutsu juurde. Julgen ütelda, et Oskar Luts ei ole miski naljamees! Selles mõttes, et huumor, nali pole enamuses tema lugudes eesmärk, vaid on vahend või kaasnähtus. Lutsu maailmavaade ja tema eetika on asjad, mis vääriksid omaette uurimist. See pole minu mõte, lugesin selle kunagi kellegi kirjandusloolisest tekstist, täpsemalt kahjuks ei mäleta, et kes ja kus. Lutsu taga on võimalik ka Lutsu näha ? nii pole see kahjuks iga humoristiks peetava kirjamehega, sest paljud selles vallas tehtavad tekstid on tasandilised, ruumilise mõõduta. Lutsu trump, see, millega ta lugejad ära võlub, pole nali ? ei jämekoomika, teravmeelne dialoog ega peen esprii ? Lutsu jõud on tema hingesoojuses, armastuses oma tegelaste vastu. Kui Luts ka karikeerib oma tegelasi ? olgu see siis Kiir või köster -, pole tema karikatuur salvav ega kuri. Noor Oskar Luts ? aga Kevadet ja Suve kirjutades oli ta väga noor mees, vaid veerand sajandit vana ? on maailmaga väga heas läbisaamises.
Edasises elus tuli Lutsul ette ka kehvemaid aegu; tuli ette sedagi, et ta püüdis nalja teha, huumori kui sea seljas raha eest sõitu teha. Aga näikse olevat nii, et on kas püüd naljatada või on nali ise, koos ei kipu neid olema.
Mulle meeldib Lutsule mõtelda. Ma ei tea, miks. Veel meeldib mulle mõtelda T?ehhovile ja Twainile. Neid kolme väga erinevat, kuid samas nii sarnast kirjanikku pidasin ma nooruses oma eeskujudeks. Siis, kui kirjutamine mulle veel väga tähtsa asjana tundus. Nüüd see mulle nii tähtis enam ei ole, saan ka ilma oldud, kui pingutan. Nüüd ma suudan vahel päris pikalt vahet pidada, ent kui seejärel sulepea haaran, on nii mõnus, nii hea ja magus ? oh, tõeline Lati Pats! Oma kirjutamisnaudingute eest pean ma tänama paljus just Oskar Lutsu, sest tema pajatamisoskus, tema armastus oma tegelaste vastu on mind mõjutanud kirjatööga üleüldse tegelema ? Lutsu Tootsi-lood on mind innustanud, tagant piitsutanud, mulle eeskujuks olnud. Muidugi, mine tea, mis juttu ma räägiksin siis, kui oleksin hoopis Anton T?ehhovi või Mark Twaini nimelise preemia laureaat. Ah, looda sa ?
Kirjandile hakkab pikkust juba küllalt saama, ent midagi oleks veel nagu puudu. Midagi ootamatut, puäntlikku, hoopis teisest ooperist olevat. Midagi, mis vääriks Oskari enese sulge. Kui ma nüüd hoolega kukalt sügan, pudeneb sealt paberile üks mullune lutsupüük Kasaril ja parim on asja juures see, et see on tõesti tõestisündinud.
Olime lutsul koos Tõnu Karuga. Elame temaga Nõmmel samal Serva tänaval, mõni maja vahet, sestap oleme teineteisele käepärased kalastuskaaslased. Eks me klapime omavahel ka, kuidas muidu, mõlemad parajad kalastushullud.
Seekord juhtus säherdune lugu, et Tõnu “istus? otse lutsupesale. See tähendas seda, et ta sikutas oma landiga kalu välja lausa järjepanu. Mina puurisin oma püügiaugu jäässe Tõnu august vaid meetrijagu eemale ja sain ka rohkelt kalu, selle vahega, et kuni mina sikutasin välja ühe lutsu, tõstis Tõnu neid jääle kolm-neli. Niisugusest kala peale istumisest olime teistelt kalameestelt küll kuulnud, kuid meie endiga juhtus see esimest korda. Jää all toimub siis midagi sellist, et ümber ühe emase kala tungleb kümneid isaseid, kes kõik tahavad oma niiska emaskala marja peale saada. Lanti ei haara isased lutsud sel ajal kui söödakala, vaid ründavad kui konkurenti, et teda eemale peletada.
<P align=justify>Jää oli isastest lutsudest juba must. Neist nirises välja piimjat niiska. Tõnu lühike taliritv murdus, aga ta püüdis kalu edasi ilma ridvata, sõrmelt ? lasi landi nööri otsas alla, hoidis seda sõrmede vahel ja kui rünnakut tundis, haakis ning sikutas välja järjekordse lutsu. Äkki sai kalapüük läbi, võtmine lakkas. Võimalik, et Tõnu oli välja püüdnud emase kala ning isaste parv ujus laiali. Kas august välja kistav kala on emane või isane, pole püügituhinas mahti uurida, pealegi toimub kogu tegevus enamjaolt pilkases pimeduses, kuna laubalampe ei saa pidevalt põlevaina hoida, sest külma käes saaksid akud kähku tühjaks.Olin saanud 12-13 lutsu, mis ühe tavapärase püügipäeva puhul olnuks väga hea saak. Ma pidanuks justkui rõõmustama, aga see Tõnu ? temal oli lutsusid üle kuuekümne, raisk. Mis liig, see liig ? nii pöörase saagiga lihtsalt ei sobi oma sõpra ja kalastuskaaslast mõnitada. Minus mäsles kõige lihtlabasem kadedus läbisegi sügava solvumusega. Seepärast mu hing lausa hõiskas, kui Tõnu enam kala ei saanud. Minu kole kadedus vääriks küll paremat kirjeldajat kui ma ise olen, see oleks väärt ehk lausa Oskar Lutsu enese sulge, samamoodi nagu Tõnu halvastivarjatud uhkus, mis kippus vaat et ülbuseks kätte minema. Mõtlesin juba, kuidas ma üksinda auto juurde hiilin, rooli hüppan ja minema kihutan, Tõnu aga jääb oma kuuekümne lutsuga üksinda pilkasesse öhe, kilomeetrite kaugusele lähimast talust. See jäi siiski vaid mõtteks, kujutluseks, millega mõnusasti mängelda.
Jah, aga koduteel juhtus veel midagi, mille tõeliseks ärarääkimiseks minu sõna on nõder. Oskar osanuks selle asja teile palju ilmekamalt ära rääkida, ent paraku peate leppima minu lamedavõitu kirjeldusega. Niisiis, me sõitsime ja mina olin roolis. Minu sõber ja kalastuskaaslane Tõnu Karu, kes on peale kõige muu ? tegelikult aga enne kõike muud ? väga perekeskne inimene; kes on suureks kasvatanud ja targaks koolitanud kolm poega; kellel on sügav sisemine vajadus hoolitseda oma lähikondsete ja sõprade heaolu pärast; see mu sõber ja kalastuskaaslane Tõnu Karu lonksas suutäie külmarohtu, vahtis pikalt pimedusse, ohkas ja ütles:
“Ühtepidi on muidugi päris vahva nii palju kalu püüda, aga teistpidi tunnen ma ennast nüüd sitasti!”
“Õigus!” ütlesin mina. “Sa oled mind ülepüüdmisega nii rängalt solvanud, et peadki ennast nüüd halvasti tundma.”
“Sinust, Vladi, pole mul praegu sooja ega külma,” ütles Tõnu. “Ma tunnen ennast häbiväärse reeturina ei rohkem ega vähem kui poole maailma ees, ja nimelt selle poole ees, mis kannab endast meesalget.”
Olin autoroolis üksainus suur küsimärk.
“Need lutsud, eks ole, nad tulid maailma kõige vägevama, kõige üllama tungi ajel kudepesale sugu jätkama, nad püüdlesid maailma emase alge poole peaaegu niisama kirglikult nagu ma ise oma parimatel päevadel, aga siis ? siis, just enne tipphetke, orgastilist kulminatsiooni, sikutab keegi Tõnu Karu nad alatult oma landiga veest välja. Jõhkralt, häbitult, kuuskümmend tükki järjest?”
Tõnu hääl katkes kummaliselt. Autos oli pime ja ma võisin eksida, kuid ometi näis mulle vastusõitva autobussi valgusvihus, nagu voolaks Tõnu põski mööda midagi märga.
Lutsupüük Kasaril, Oskar Lutsu sünnipäev, mina kui laureaat? See kirjand tuleks kuidagi ära lõpetada, aga ei oska. Lugesin kõik veel korra läbi ning kunagise pedagoogina kirjutan asjale niisuguse hinnangu:
?Rahuldav, Vladislav! Aga sa suudaksid ka paremini. Teinekord palu abi Priidult, Toomaselt või Andruselt, las nemad aitavad sul kirjanduses edeneda. Ja veel ? sa oled vist ära unustanud, mida Pikris toimetajana töötades ise kunagi Kivirähkile seletasid ? naljalugu kirjutades ei või korraga mitut asja ajada, sest stiilipuhta loo asemel tuleb siis Tootsi peenar, pudru ja kapsad. Ah, olgu pealegi, mis sust tahta ? oota ära, kuni jää tuleb ja kebi kalale, kirjandusest kaugemale. Punkt.?
VLADISLAV KORZETS
