Maailmakultuuris on seda, et ühe rahva kirjanduse tippteose põhjal õnnestub teha ka sama rahva filmikunsti tippteos, harva ette tulnud. Eestis on selline näide Oskar Lutsu jutustuse “Kevade” ja Arvo Kruusemendi samanimelise filmi näol olemas.
Voldemar Panso ja Kaljo Kiisa kirjutatud “Kevade” stsenaarium oli juba kümmekond aastat Tallinnfilmis “laagerdanud”, kui toimetaja Lembit Remmelgas selle noorele re?issöörile Arvo Kruusemendile nina alla torkas ja filmiks teha soovitas: ühtki teist stsenaariumi stuudio juhtkonnal parasjagu silmapiiril polnud, stuudio aastaplaan tahtis aga täitmist. Nii et teatud mõttes võlgneme me “Kevade”-filmi sünni eest tänu plaanimajandusele. Aga peale selle ka kodu-uurijale Johannes Pajule, kes “pommitas” Tallinnfilmi pidevalt järelepärimistega, miks “Kevadet” ikka veel filmima pole hakatud.
“Olime Pansoga väga paksu stsenaariumi kokku kirjutanud,” tunnistas Kaljo Kiisk. “Arvo Kruusement oskas sellest väga toredasti välja sõeluda selle, mis talle vajalik. Tänulik olen talle ka selle eest, et ta mulle Lible rolli andis: Lible mängimine ravis mu terveks nendest hingehaavadest, mille ma sain oma vastvalminud linateose “Hullumeelsus” ärakeelamise pärast.”
Kruusement kiitis omakorda juhtoperaator Harry Rehet selle eest, et too julges temasuguse algaja re?issööriga koos filmi tegema hakata. Rehe oli ka see, kes laitis maha Kruusemendi idee teha “Kevadest” värvifilm.
“Nägin “Viimsel reliikvial”, mida Kromanov ja Gar?nek samal ajal tegid, värvilisena rohkem perspektiivi,” ütles Harry Rehe. “Ja kahe värvifilmi korraga tegemist plaan tollal ette ei näinud. Omal moel tuli see, et “Kevade” mustvalge oli, aga filmile kasuks: toonased Vene päritolu filmid kaotasid oma värvid juba kümmekonna aastaga, muutudes ühtlaselt telliskivikarvalisteks.”
Ideoloogiliselt vildakas
Toimetaja Silvia Kiik meenutas, kuidas filmitegemise tuju tumestas vahepeal üks Moskvast tulnud kiri, mida stuudio direktor Danilovit? filmigrupile näitas ja milles “Kevade” stsenaarium täiesti ekraniseerimiskõlbmatuks tunnistati.
“Kirjas avaldas seltsimees Sadt?ikov, meie kuraator NSV Liidu Riiklikus Kinokomitees, arvamust, et stsenaariumi oleks vaja kaasajastada, et tänapäeva nõukogude õpilased filmist paremini aru saaksid,” meenutas Silvia Kiik. “Eeskuju soovitas ta võtta näiteks filmist “Tabamatud tasujad”, kus asjad olid n-ö klassivõitluse seisukohalt õigesti paigas. Religioossete momentide sissetoomist pidas ta täiesti lubamatuks ja Lible kuju täiesti kohatuks: kujutage ette ? lapsed suhtlevad mingi joodikuga ja peavad temast veel lugugi!”
“Tabamatute tasujate” koopiat “Kevadest” õnneks siiski ei saanud. Kruusement tegi selle valmis just nii, nagu ta oma tões ja vaimus õigeks pidas. Sellest, et tema ja ta kaastöölised suure asjaga maha on saanud, hakkas ta aru saama alles siis, kui ta Tartu-esilinastuse eel kino Ekraan ümber umbes viiekeerulist piletisaba nägi. Ja kui aplaus seansi järel sugugi lõppeda ei tahtnud.
“Filmimise ajast on ka üks veider hetk meeles,” ütles Kruusement. “Kuna Arno osatäitja Arno Liiver oli oma palitust välja kasvanud, läksime peaaegu terve filmigrupiga võttevabal päeval Tartusse Raekoja platsi rõivaärisse uut palitut ostma. Seal tuli minu juurde üks nokastanud mees, kaabu peas ja mapp kaenla all, ning küsis: “Kas sa, mees, ikka tead, mida sa teed?” Kui ütlesin, et enda arvates tean küll, sõnas ta järgmist: “Aga üht ma sulle ütlen: sul on kas käpp kullas või p…e mullas.””
Kui kulla all mitte raha, vaid rahva tunnustust mõelda, siis on Kruusemendil muidugi käpp kullas: “Kevade” sära pole selle valmimisest möödunud 37 aasta jooksul karvavõrdki tuhmunud. Tänavu sügisel, arvatavasti novembris ilmub kaksik-DVD, millelt leiab digitaalselt uuendatud “Kevade” koos eri keeltes subtiitrite ja kaadritaguste kommentaaridega, “Kevade” tegemist käsitlevaid arhiivimaterjale ning dokumentaalfilmi, milles “Kevade” tegemises osalenud vestavad oma mälestusi. Suur osa intervjuusid tehti filmi tarvis just möödunud reedel Palamusel.
Lutsud ja Parikased
Filmiõhtu teine pool oli pühendatud juubilar Theodor Lutsule ja tema abikaasale Aksellale. Filmiloolane Jaak Lõhmus tõi kuulajateni ühe huvitava vastuolu, millele ta hiljuti arhiivimaterjale uurides sattus. 1926. aasta septembris teatas Postimees nimelt, et Oskar Luts kirjutab oma “Kevade” põhjal filmistsenaariumi ning tema Euroopas filmihariduse omandanud vend Theodor kavatseb Tartus filmitööstuse püsti panna ja Oskari stsenaariumi põhjal filmi väntama hakata. Samas on säilinud Oskar Lutsu vaid kuu aega hiljem Tallinnas tegutseva Estonia-Filmi juhatusele adresseeritud kiri, milles kirjanik pakub müüa just sedasama “Kevade”-ainelist stsenaariumi. Vastuolulisi teateid ilmneb hilisematestki ajakirjandus- ja arhiivimaterjalidest.
Küsimusele, kas vendadele Parikastele kuuluva Estonia-Filmi poole pöördumise tingis vendade Lutsude vaheline tüli, pidasid nii Lõhmus kui ka publiku hulgas istunud Tartu Linnamuuseumi endine direktor Heivi Pullerits tõenäolisemaks eitavat vastust. Pigem pidasid nad usutavaks seda, et Theodor mõistis teatud hetkel, et tema rahaline jõud “Kevadest” üle ei käi ning andis Oskari käed stsenaariumi Parikastele müümiseks vabaks. Filmi ei saanud aga valmis nemadki.
“Jumal tänatud, et ei saanud,” ütles seepeale Arvo Kruusement. “Olnuks üks film, olgugi et tummfilm, olemas, poleks meie 1969. aastal ilmselt enam uut samateemalist tegema hakanud.”
Nii Kaljo Kiisk kui ka kõik teised Palamusel viibinud “Kevade” filmigrupi liikmed andsid autogrammi kahele rahvamaja saalis rippunud hiigelpostrile. Üks neist rändas Tallinnfilmi arhiivi, teine Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi fondi.
RIINA MÄGI
