Loomulikult pole poliitiline kapital ühes korralikus riigis rahaga samastatav. Seal, kus on, laiutab korruptsioon, ning edasi võib igaüks ise mõelda. Kuid iga poliitik, erakond ja valitsus ihkab seda poliitilist kapitali samamoodi nagu lihtinimene raha. Mõõdetakse seda enamasti kõikvõimalikel küsitlustel, mis kõiguvad nagu börsiindeksid, ent lõplikult hinnatakse varanduse suurust ikkagi alles valimistel.
Siingi on ajutisel hästi elamisel ja tegelikul jõukusel selge vahe. Suuresti sõltub asi sellest, kuidas kapital on kokku kogutud.
Kõige kindlam, samas ka vaevalisem ja aeganõudvam võimalus on järjekindel mõtestatud töö. See on nagu investeering maasse, mille turuhind tõuseb aeglasemalt kui tegelik väärtus. Kavalamad konkurendid kipuvad kiirete tehingute tulemusel tihti taolistest tegijatest mööda kappama.
Teine võimalus ongi need osavad ja efektsed, vahel ka hämarad tehingud, mille tulu on kohe käes. Pahatihti põhimõttel ? saagu pärast, mis saab.
Siis tulevad laenud, mis nagu majanduseski jagunevad headeks ja halbadeks. Kummaga on tegemist, selgub mõne aja möödudes. Laenata saab kõike ? lubadusi, inimesi, raha, partnereid? Tagasimaksmisel on aga tihti teine nägu kui kaupa vastu võttes ? hind on ju tõusnud. Mõnele tüübile laenamine sobib, mõnele mitte.
Aga olgu see poliitiline kapital hangitud ükskõik millisel moel, maha mängida on seda alati kergem ? proovi näiteks rongiliiklust suunata, raudteed erastada või kella keerata.
Kui isikute tasandile minna, siis Riigikogu saali vaadates teab asjatundja küll, kes on tõsised töötegijad, kes osavad reklaamimehed, kes kavalate käikude kavandajad ja kes vahivad lihtsalt niisama.
Võimu võib võrrelda rahvalt võetud laenuga, mille maksetähtaeg on valimised. Nende võitmiseks on vaja piisavalt just sedasama poliitilist kapitali, mis vähemalt tol hardal hetkel muutub usalduseks. Edasine on juba valitute valik.
