Instituudi aretuskeskuse suure kasvumaja ühes osas on juba jaanipäev: vili hakkab pead looma ? võrsetel juba väikesed ?pintslikesed? üleval ja juba märtsis võib viljalõikuseks minna. Klaasmaja teises servas on aga varakevad: agronoom Õie Savolainen ja katsetöölised Leili Naumova, Elena Kool ja Tairi Salusoo külvavad otra. Neutraliseeritud kõrgsooturbaga täidetud kastidesse läheb koostöös Läti ja Leedu sordiaretajatega valminud vili. Külvamine ei käi siin masina ega kamaluga, vaid iga viljatera saab loetud ning hoole ja armastusega ükshaaval mulda pistetud.
Kartul kasvab telliskivil
Kartulipanek pole siin samuti tavapärane: mugul pannakse telliskivi peale ja kaetakse vähese mullaga. Kui kartul idaneb, on ta sunnitud ajama oma juured üle kivi sügavasse mullapotti ja hakkab seal mugulaid kasvatama. “Need kougime juba algusjärgus ära, nii et kartulivõtmiseks meil ei lähe. Meie eesmärk on, et taim ei raiskaks oma jõudu mugulate kasvatamisele, vaid pühenduks õitsemisele ja marjade valmimisele. Aprillis, õitsemise ajaks on need taimed jõudnud kasvada võimsaks, kohe inimese kõrguseks. Asi selles, et me kasvatame kartulit ristamise jaoks. Tahame saada aretusmaterjali – seemet, mida saame kartulimarjadest,” püüab juhtivagronoom Sirja Ohakas siin tehtavat veidi lihtsamalt selgitada. Sel päeval pandi kasvama 42 kartulisorti, millelt oodatakse õisi ja marju. Kui nendesse kastidesse pandi maha terve mugul, siis teistes ajab lehti vaid ühest kartulisilmast pandud taim, kolmandates on kartul juba paari vaksa pikkune ? nendelt võetakse mädaniku uurimiseks ja katsetamiseks üksnes lehed. Kartuliseemne külvini pidi jääma veel paar kuud aega.
Kaera jaoks tehti päev pikemaks
Uue sordi saamiseni kulub aastaid, seepärast ongi sordiaretuse kiirendamiseks väga hea, kui saab vähemalt kaks saaki aastas. Suvinisu ja -oder ongi kasvanud juba õige mitmel talvel kasvuhoones koristusküpseks, katseks on proovitud kaeraga. “Ühe kasti kaupa oleme kasvatanud, seda sai juba kaks aastat, kuid kasvumajas ei arenenud vilja pähik korralikult välja. Põhjus oli vist selles, et kaer on valguse suhtes ülimalt nõudlik. Tänavu tegime valgustuspäeva pikemaks, andsime neile oma viisteist tundi lambivalgust, ja kaer areneb seekord hästi. Kui katse õnnestub, hakkame edaspidi siia ka kaera rohkem külvama,” loodab agronoom Sirja Ohakas. Tema hooleks ongi klaasmajja külvatud ja istutatud taimed, spetsiaalsed tööd: külvamine, õitelt tolmukate eemaldamine (kastreerimine, mis muu see siis on), ristamised ja muu teadustööle eripärase teeb iga kultuuri aretusrühm ise.
Talivili vajab külmemat aega
Kui odraaretaja Ülle Tamm, suvinisu aretusega tegelev Anne Ingvere ja kartuliaretaja Aide Tsahkna saab aastas kaks saaki, siis paraku peavad talivilja aretajad leppima vaid ühega. “Taliteravili on kasvuhoonetingimustes raske kasvatada, sest see peab läbima ka vernaliseerimise ( taimede vegetatsiooniaja lühendamine). Talinisu külvataksegi seepärast sügisel, et ta elaks vahepeal üle ka külmaperioodi – selleta ei hakka ta järgmisel aastal õitsema. Meil pole aga nõnda suuri külmkambreid, et tekitada taimedele vahepeal ka talvetunnet,” selgitab talinisu aretaja Reine Koppel.
Talinisu rikkalik kollektsioon, kus on kõik sordilehel olevad sordid ja palju aretusmaterjali, paaril tuhandel katselapil on põllukevade ootel. “Kuidas talinisu selle pakase üle elab, on alles hiljem näha. Õnneks olid taimed kõva külma ajal ilusti lumega kaetud, kuid võib juhtuda, et õrnemad sordid lähevad välja. Palju oleneb kevadest ja sellest, kui kauaks jääb vesi või jää põllule. Praegu kasvab põldudel meie talinisumaterjali kuues põlvkond. Talinisu uue sordini jõuame ehk viie aasta pärast, kuid ega kunagi saa täpselt ette teada,” ei taha sordiaretaja ennustada.
Väljas vingub tuul ja paras pakane, kuid sordiaretusinstituudi aretuskompleksis on nagu sooja suve jaanipäev ? maksimum- ja miinimumtermomeetrid näitavad siin 23 päevast ja 14 öist soojakraadi. Veel enne, kui mujal läheb kevadkülviks, algab Jõgeva sordiaretajatel viljalõikus.
ARDI KIVIMETS
