Igavesed Jõulud

Jõulud ? nii mitu korda on nad meile juba tulnud. Erinevates paikades ja erineval moel oleme meie neid tähistanud. Nende kordumises on midagi monotoonset, ent kummalisel viisil ei kaota nad kunagi oma harrast võlu. Ikka saame me uuesti nooreks ja rõõmsaks, kui süttivad tuled jõulupuul ja me laulame: ?Üks laps on täna meil? sündind?.

Milles peitub jõulude imeline sära? Mis on see salajane jõud, mis sunnib vähemalt jõuluõhtul kirikuteele igaühe, kes nimetab end kristlaseks? On see lihtsalt harjumus või on jõuluõhtul siiski mingi reaalne ning sügavam sisu, mis mõjutab kõiki inimesi? Jõuluevangeelium haarab meid oma iluga. Isegi selline kriitiline ja ilmalik kirjanik nagu H. L. Mencken peab tunnistama: ?Piibel on kahtlemata maailma kõige ilusam raamat? Selles leidub terve rida poeeme, mis on nii valdavalt meelelised ja haaravad, et terve vanem ja uuem maailmakirjandus ei paku neile võrdset. Ükski usk pole oma olemuselt nii kaunis, ükski ei suuda pakkuda midagi, mis võiks seista Piibli leegitsevate stroofide kõrval, mis sekkuvad igasse kristluse rituaali ja annavad vaimulikule muusikale selle ülla väärikuse??

On siis poeesia, kõrgelennuline luule tõesti ainus, mis jõulude puhul võlub? Kristlus vastab sellele küsimusele eitavalt. Ükski luule, olgu ta kui ilus tahes, ei püsi maailma huvipunktis sajandist sajandisse. Inimvaim nõuab rohkem. Ta küsib, mis on tõde, ja püüab tungida selle tuumani. Jõulud mõjutavad meid oma sügava realismiga.

 On inimesi, kes kardavad, et neid hakatakse pidama sentimentaalseteks idealistideks ja sellepärast hoiduvad nad eemale kõigest, mis on ilus ja kaunis. Nad kirjutavad ja kõnelevad, nagu leiduks maailmas ainult inetut ja nimetavad seda ise realismiks. Tagahoovid, mülkad ja rabasood on tõesti olemas ja reaalsed, kuid see ei tähenda veel, et puhtad ojad, karged mäed ja laulvad metsad oleksid olematud.

Jõuluevangeelium pole ainult luule. Temas leidub ka tõelise elu realism: ?Sest teile on sündinud täna Õnnistegija, kes on Issand Kristus?. Õnnistegija tegelik ülesanne on lunastamine, lahtitegemine. Jumal näeb oma suures helduses, et inimene on võimetu iseennast aitama ja saadab talle abimehe. Jumal samastab end inimesega tema olukorras. Ta võtab inimese kuju, Ta saab lihaks nagu inimene on liha, ja võidab kurjuse, mille nimeks on patt.
 Jõulud ? Jeesuse sünd, vaimu lihaks saamine ? ongi kõige võimsam hetk inimkonna ajaloos. Alateadlikult tunneme meie selle suurust ja väriseme oma olemuse juurteni. Jõuludesära süütab tuhanded tuled meie teadvuses ja meie huuled sosistavad: ?Ka mulle on sündinud Õnnistegija!? Ent jõulud tähendavad midagi veel enamat.

 Jõulud on millegi suure ja ilusa algus. Neil on oma dünaamika ja kasvav jõud. Jõuluööl sündis Õnnistegija ja sünniga algab kasvamine. Tõeline kristlus tähendab kasvamist koos kellegagi, kes on isiklikus kohtumises saanud meie sisemiseks jõuks. Kui jõuluime sütitab meie hinges tuled, siis ei tohiks meie lasta neil elu reaalsuses kustuda, vaid meie peaksime neid laskma põleda läbi terve meie elu.

 Tõeline kristlus paneb luule ja ilu ellu tagasi. Terve elu muutub luuleks. Selles seisneb jõululoo igavene ilu. Igavik on suur sõna. See algab maisest olelusest ja haarab endasse sfäärid, mille reaalsust meie ainult aimame ja tunnetame, kuid ei suuda teaduslikult tõestada. Miks peaksimegi meie seda püüdma tõestada?

Elu ilusamat osa ei saa nagunii tõestada. Kes suudaks teaduslikult tõestada armastust? Mis on emaarmastuse teaduslikuks normiks? Ja millega tõestab armunu äravalitule oma tunnete tõelist taset? Milline on teaduslik tõend sellest, et üks sümfoonia on suur kunst ja teine kõlbab vaid prügikasti? Maitsed muutuvad, kunstiline kriitika varieerub, väärtuste mõõdupuud on vahelduvad.

Ent midagi on siiski igavene, kuid seda ei saa tõestada. Seda tunnetatakse. Usk tunneb seda, armastus tun-nistab selle omaks ja inimene annab talle terve oma elu.

Jõulud algavad maise madaluse keskel, kuid nad ei lõpe seal. Petlemma väljal süttib valgus ja kõik karmid tuuled püüavad seda kustutada. Heroodes püüab sellele otse-kohe lõpu peale teha, kuid kaotab. Pilaatus ja tema valitsus, poliitika ja pime usk, omakasu ja auahnus, kõik kurjuse jõud organiseeruvad selle vastu, kuid peavad taganema. Sest jõulud on igavesed. Nad vallutavad meid oma ilu ja tõega. Tungivad meie südamesse ja kuulutavad meile, et see, mida meie oleme aimanud, on siiski tõeline. Lunastus on sama reaalne kui patt, ainult ta on sellest tugevam ja võidab kurjuse.

Sest ka meile on täna sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!

PAUL GILL,
Mustvee Betaania koguduse pastor