Haridusminister Mailis Reps on aga silma paistnud hämamise ja segaduste tekitamisega mitte ainult Marimaal, vaid ka kodus. Valimiste eel käis minister uljalt välja mitmeid numbreid, millega 16. oktoobrit silmas pidades õpetajate emotsioonidel mängis. Esiteks, alampalga tõus 23 protsenti, mis vähemate teadmistega poliitikavaatlejaile alguses lausa imelisena tundus, ja siis natuke hiljem välja käidud õpetajate keskmise palga tõus 8 protsenti.
Lisaraha vaid vähestele
Kõigepealt siis alampalgast. Septembri lõpus tõi haridusminister avalikkusele enneolematu rõõmusõnumi ? õpetajate alampalk, mis viimase kahe aasta jooksul kahetsusväärselt paigal tammunud, tõuseb ligi veerandi võrra. Üleriigilise alampalga vajalikkus on kindlasti maailmavaateline küsimus. Res Publica hariduspoliitika on kogu aeg lähtunud põhimõttest, et otsustamine tuleb koolipidajale ja koolile võimalikult lähedale viia. Kuigi aeg- ajalt on õpetajate riikliku alampalga tõusu osas kokku lepitud, on kohalikud omavalitsused heade õpetajate meelitamiseks tegelikult seda piiri nagunii ülespoole nihutanud. Ainuüksi seetõttu võib julgelt väita, et ministri numbrimaagia suurema osa õpetajate palkadele üldse ei mõju.
Tegelikult ilmneb ministri numbritega manipuleerimine ka 2006. aasta riigieelarve eelnõu vaadates. Eelnõus on omavalitsustele hariduskuludeks ette nähtud 2,468 miljardit krooni. Käesoleval aastal oli selleks 2,378 miljardit. Seega on Keskerakonna juhitud haridusministeeriumil plaanis õpetajate palgatõusuks lisada napilt 4 protsenti. Eelmisel kahel aastal tõusis Res Publica juhtimise ajal vastav summa mõlemal aastal 12%, seega kokku ligi veerandi võrra. Kui palgaraha kasvab 4%, siis ei saa ka keskmine palk sellest ligi kuus korda enam kasvada. See tähendab, et lisaraha saavad vaid need, kelle palk jääb allapoole plaanitavat miinimumi ja teised õpetajad ei saa paraku midagi.
Kõigele vaatamata on ka võimalus, et haridusministril on plaanis õpetajate palkasid tõsta kiiremas tempos, kui riigieelarves ette nähtud palgavahendite kasv võimaldaks. Arvestades seda, et eeloleval aastal kahaneb üldhariduskoolide õpilaste arv umbes kümne tuhande võrra, kasvab õpilase pearaha tõepoolest 8 protsenti. See on objektiivne kasv, mis ei tulene ministri ega valitsuse poliitilisest heasoovlikkusest.
Oletagem nüüd, et minister plaanib 4-protsendilise palgafondi kasvuga tõsta õpetajate palkasid keskmiselt näiteks 8 protsenti. See tähendab aga, et kusagil haridusministeeriumis on olemas plaan selle kohta, kui palju õpetajaid peab oma töökoha kaotama seoses õpilaste ja klassikomplektide arvu vähenemisega. Ainult sealt saab tulla lisaressurss, mis neljast protsendist kiiremat palgakasvu lubab.
Tasub nõudlik olla
On väga tore, et uuest aastast saavad kõik põhikooli lapsed tasuta koolilõunat. Kellel saakski midagi selle vastu olla! Kui aga hinnaks on õpetajate palgavahendite napilt 4-protsendine kasv, mis jääb maha nii inflatsioonist kui 15-protsendilisest riigieelarve kogumahu tõusust, siis võib juhtuda, et kool muutub lõpuks rohkem toitlustus- kui haridusasutuseks. Seetõttu soovitan õpetajatel 2006. aasta riigieelarve ja eelarve ümber toimuva suhtes tähelepanelik ning nõudlik olla. Miks mitte sama nõudlik, kui kahel viimasel aastal, mil õpetajate palgavahenditeks eraldatud raha kasvas 12 protsent aastas.
Olav Aarna,
Riigikogu liige, Res Publica
