Venemaa kopeerib iseennast

Juba kuu aega oleme Eestis elanud hirmust poolhalvatutena. Georgiale kaasa tundes, neile abi saates oleme tundnud sügavat ja otsest muret oma kodumaa saatuse, oma vara- ja elunatukese pärast.

Kas nad tulevad jälle — röövima, lõhkuma, tapma ja vägistama? Meie mäletame seda ning seetõttu kostab eriti võltsilt ja kriipivalt viimaste nädalate moodne võrdlus, nagu matkiks või kordaks praegune Venemaa kunagist Saksamaad.

Venemaa kopeerib aga ju eelkõige iseennast! Kui kaua veel tuleb kuulata lugusid kurjast Hitlerist ning heatahtlikust naljamehest, vuntsi keeravast Stalinist, kes armastas Kindzmaraulit juua ja oli vaat et heatahtlik tobuke? See meenutab pigem lugu suurest ja väiksest Peetrist, kes koos sõid tühjaks väikese Peetrikese leivakoti ja pärast lätsutas suur aga üksinda edasi.   

Jätke võtmed väljapoole!

Poliitikutel on võimalused praegu selget keelt kõnelda, kuid oma meelsust saab näidata kogu rahvas. Meie kohus on jääda euroopalikele väärtustele truuks, samuti peaksime aina enam rääkima Eesti minevikust ja avama kasvõi mõnegi Vene meedia lausvalesid uskuva inimese silmad.

Viimase kuu jooksul olen iga päev oma kodumajas liikudes, ustest sisse ja välja käies mõelnud neile Narva inimestele, kes 1944. aasta jaanuaris-veebruaris oma kodudest lahkudes tegid veel viimaseid koristustöid ja jätsid lõpuks uksed ka lukustamata või võtmed ette, et linna tungivad väed ei peaks neid lõhkuma.

See väärikas linn pühiti maa pealt, keegi endistest narvakatest ei pääsenud hiljem koju, olgu ta eestlane või venelane, sest linna uued asukad ei tohtinud teada saada, milline oli see linn ja tema hiilgus varem.

Kindlasti oleks paljud kodulinna patrioodid tardunult oma kodudesse jäänudki, suutmata ise lahkuda, ent Saksa võimud evakueerisid Narva, käitudes sealsete inimestega samamoodi nagu omaenda rahvaga.   

 Angela Merkelil polnud vaja vabandada

Hiljuti Eestit külastanud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes tegi seekord Venemaa aadressil oodatust julgemaidki avaldusi, võttis siiski meiegi ees vabandada Saksamaa põhjustatud kannatuste eest Teises maailmasõjas.

Vaene Angela! Millal ta kord mõistab, et vähemalt Eestis ja Lätis pole tal vaja vabandada! Ühe sovjetirezhiimi õudusteaastaga suutsid venelased seda, mida sakslased polnud suutnud 700 aastaga – panna meid sakslasi armastama või vähemalt nendega alatiseks ära leppima. 1941. aasta suvel oli selge, et iga muu olukord on parem sovjetlikust okupatsioonist.

Samamoodi, nagu purustati Narva, pommitati rusudeks palju Saksa linnu. Seda aga, et erinevalt 1944. aasta algusest ei olnud 1945. enam kedagi, kes oleks saksa tsiviilelanikke evakueerinud, peaks ka Angela Merkel teadma. Või pole ta kuulnudki, et 1945. aastal vägistasid punaarmeelased Saksamaal kaks miljonit naist ja tüdrukut, kelledest 300 000 tapeti või lõpetasid elu enesetapuga? 

Pime pole nähtamatu!

Saksamaa on ammu maksnud võimalike ja võimatute asjade eest, Venemaa on aga pääsenud pidevalt terve nahaga ja ka täna veel ei suudeta kommunismi kuritegudest adekvaatselt rääkida, vaid leierdatakse ennastunustavalt kulunud plaati pahast ja koledast Saksamaast, mille taustal punaarmeelaste teod ja praegugi Georgias laiutavad okupandid peaksid paistma justkui õigete meestena. Kes on huvitatud selliste valede mõttemallide levitamisest? Lääne-Euroopa, kelle pinnale barbaritest punahordid kunagi ei jõudnud?

Kummaline, et Eestiski levib arusaam, et kui ise silmad kinni pigistada, siis oledki nähtamatu. Arvatakse, et kui oleme hästi alandlikud, siis äkki ei tulda meid ründama. Ometi on teada, et Venemaal trükitakse ammuilma uusi kaarte, kus N. Liidu piirid on juba  taastatud.

Meie jaoks ei ole praegu toimuv mäng ega õppused, vaid tegelik võitlus elu ja surma peale. Vene meedias levitatud provokatsioon, nagu oleks Kirde-Eestis kaks talu, kes soovivad Nõukogude Eestit taastada, kõneleb Venemaa plaanist selget keelt. Niimoodi, valedega algas kõik ka eelmisel korral.

Siiski pole Eesti kunagi olnud nii tugev kui täna. Meie kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse annab meile küll õhkõrna, kuid ometi lootuse, et äkki siiski ei lähe seekord siin sõjaks. See oleneb aga väga suurel määral meie poliitikute julgusest ja õigetest otsustest täna.

JAANIKA KRESSA</span> 

blog comments powered by Disqus