Kuigi seltskond oli rahvusvaheline, said jääl olnud kalastajad omavahel kenasti jutule: vene keelt oskasid pea kõik väliskülalised , USA konsul Paul Mayer rääkis aga ka üsna korralikku eesti keelt. Tuli ajakirjanikegagi meelsasti juttu puhuma.
Kõige suurema kala näitas ette just maavanem Aivar Kokk. Legendi järgi oli ta sikutanud…sikutanud… ja välja tõmmanud. Kuigi tegelikult oli “hiiglane” korraldajatelt kingituseks saadud, ei vähendanud see tõsise kalamehe väärtust: maavanem viibis koos külalistega kalastusmaratonil algusest lõpuni ning ka sikuska oli pidevalt leos.
Eemalt vaadates tundus jää justkui väikesi putukaid täis olevat. Lähimate kalameesteni oli kaldalt vähemalt pool kilomeetrit, kuid igaüks püüdis leida parima koha, kus näkkaks.
Kaugemad võistlejad ja nende autod olid kaldalt vaevu näha. Lisaks autodele läksid paljud jääle kelguga, mõned neist oleks isetehtud kelkude võistlustel kindlasti parimate hulka kuulunud.
Peale meeste oli head kalaõnne proovima tulnud ka lapsi ja naisi. Noorim õngitseja oli kuueaastane Maria Elisabeth Vooder, õige natuke vanem oli Kait Saar, kes samuti hommikused tunnid jääl kenasti vastu pidas.
Kalapüügimaraton algas hommikul varakult. Kasepää vallavanema Jüri Vooderi sõnul olid juba kella seitsme paiku olid esimesed võistlejad platsis, et parimad kohad jääl sisse võtta.
Kella kümnese seisuga oli püügimeistrite kalasaak üsna erinev, enamasti siples jääaugu kõrval peotäis väiksemaid viidikaid või särgi. Pikima arvesse läinud kala püüdis Tõnis Liiskman ning see oli 28,4 sentimeetrit pikk. Kõige pikem püütud kala oli tegelikult 40 sentimeetrit pikk, kuid et mehe püütud kala naise arvele püüti sokutada ja seega sohki teha, siis see üldarvestusse kirja ei läinud.
Jõgeva mees Heino oli kinni püüdnud viis-kuus särge, aga peale tütre oli tal kaasas veel üks usin kalapüüdja ? kass, kes mehe enda sõnul poole kalasaagist enne keskpäeva oli jõudnud juba nahka panna. Neljajalgne kalamees üritas ka ise käpaga jääaugust lisa saada.
Kui kõige nooremad võistlejad olid kuue-seitsmeaastased, siis vanimal kalapüügihuvilisel, Harri-Evald Avil naabervallast Saarelt Voore külast, on eluaastaid kaheksakümmend viis. Voore mehed olid välja tulnud terve seltskonnaga ? neljakesi. Heino Kose pajatas, et võistlustel osaleb ta esmakordselt ja võõral jääl on püüdmine hoopis teine kui seal, kus õngitsema oled harjunud. Kalal käib ta aga üsna tihti, vahel isegi paar korda nädalas.
Aivi Anijago jaoks ei ole kalastamine küll igapäevane tegevus, kuid päris saagita ta ei jäänud. Kohal oli ta hommikul varakult, et parimate tegijatega võistelda saaks. Ka augu jäässe puurimine õnnestus tüdrukul hästi. Kalapüügisaladusi tutvustanud Aivar Ainijago andis ka ajakirjanikule sikuska kätte, aga kalaõnne paraku polnud. Ja augu puurimiseks pidi vastavat riistapuud ikka vägagi kiiresti liigutama, mis samuti just kõige paremini ei õnnestunud.
See, milles täpsemalt võisteldakse, jäi osalejatele esialgu saladuseks, et ei esineks korraldajate petmist. Varem on juhtunud, et mõni auhinna saamise lootuses suuremad ja ilusamad kalad ise kodunt kaasa võtab.
Seekord selgitati võitjad välja selle järgi, kes sai kätte pikima kala. Auhindu jagati neilegi, kes kõige väiksemad kalad välja õngitsesid.
Kalapüügivõistlusega polnud aga päev veel kaugeltki õhtusse jõudnud, põnevaim oli auguraiumise võistlus meestele ja puurimisevõistlus naistele, kus said käe valgeks needki, kes varem seda teinud ei olnud.
Päev aga lõppes maitsva supi söömisega ning muljeid jätkus kauemaks…..
EVA KLAAS
