Eestlastel on kahjuks uskumatu omadus kõiges vandenõud ja kurja näha. Üldse tundub näägutamine, takka-targutamine ja parastamine olevat populaarsem kui lahenduste pakkumine. Kui idee on kellegi teise oma, siis on see halb. Vähemasti võib sellest siis otsida negatiivseid külgi ja teha nägu, et midagi positiivset polegi ning asi on juba ette määratud nurjumisele. Ilmekate näidetena võib siin tuua nii Eesti Nokia otsimist, mis enamusele juba ette mõttetut eksirännakut tähendas, kui ka ilkumist ühiskondlikku lepet vedava sihtasutuse kõrgete kontorikulude üle.
Kolimisretk lahendas probleemid
Just nõnda on minu arusaamist mööda läinud ka algatatud muudatustega hariduselus.
Lahmivate, kontekstist välja rebitud argumentidega püütakse naeruvääristada kogu protsessi, ehkki kõik mõistavad, et muudatused selles eluvaldkonnas möödapääsmatud on. Liiati on ju erimeelsustest lihtsam rääkida kui ühisosa leida, selles kokku leppida ning ära teha.
Eesti hariduselu muudatuste kritiseerimisel on vaieldamatult esimütomaaniks kerkinud endine haridusminister Tõnis Lukas. Selle asemel et teha konstruktiivset kriitikat või esitada oma nägemus vajalikest muutustest, süüdistab Lukas tänaseid hariduspoliitikajuhte küll koolide ärastamises, küll üldises saamatuses ja segaduse külvamises. Lukase enda suurematest ettevõtmistest hariduse alal on meil meenutada kolimisretk Tallinnast Tartusse, millega ta enamuse probleemidest hariduselus likvideeris.
Vastu olemine on in
Õnneks või kahjuks pole Lukas ainus, kes segadust külvab, seda tehakse suisa konsensuslikult. Nõnda otsustasid neli eksministrit (Lukas, Reps, Kreitzberg, Saks) vastu võtta ühisavalduse ja läkitada selle Eestimaa erinevate omavalitsuste volikogu esimeesteni, et nad hoiduksid liitumisest RKAS-ga.
Nende üleskutsel oli järgijaid – nõnda võttis Jõgevamaa Omavalitsusliit hiljuti vastu ?ühismemorandumi?, milles otsustati, et nemad RKAS-ga kindlasti ei liitu.
Jätkuvalt leidub küllalt neid, kes räägivad kohustuslikest kooliühingutest (millest on ammu loobutud) või koolimajade ärastamisest (mida keegi pole kavatsenudki) või kellegi isiklikust ahnusest. Paraku ei ole enamik kritiseerijaid vaevunud endale selgeks tegema, et midagi ei sunnita peale. Aga milleks siis vastuseisu deklareerida? Sest olla millegi vastu on täna lihtsalt ?in?. Millelegi vastu olles on palju lihtsam leida endale kaasahüüdjaid.
Ent on teemasid, kus võiksime sisu pidada vormist ja esitlusest olulisemaks. Minu nägemist mööda on haridus just see teema, mille muutmisse ja ka muutuste kritiseerimisse tuleks suhtuda äärmise põhjalikkusega. See, et muudatusi selles eluvaldkonnas vaja on, ei ole ilmselt üllatus kellelegi. Haridusprotsess on sarnane juba sajandeid, ainus vahe on selles, et elu on teinud uskumatu pöörde. Kui minu vanaema koolis käies midagi teada sai, siis ainuüksi see teadmine tegigi teda oma eakaaslastest targemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Kas täna annab teadmine ühiskonnas mulle samasuguse eelise? Vastus on kindel ?ei.? Täna on hoopis olulisem teada, kust õiget vastust leida või isegi osata püstitada õigeid küsimusi. Siis tuleb arusaam ja oskused seda teadmist teistega jagada ja rakendada. Teadmine kui selline ei ole enam eelis.
Koolide kordategemiseks 6 miljardit
Olulisem on koostöö, suhtlemine, õppimisvalmidus, arenemisvõime, loovus jne, aga kool õpetab peamiselt ikka ja ainult fakte. Täna tuleks küsida, mida me hariduskorralduselt üldse ootame? Millist inimest me koolist väljumas ootame? Kindlasti ei ole õige vastus, et kool peab andma head haridust. Või täpsemalt, see on õige, aga siis peame ütlema, mida hea haridus tähendab. Kas see, kes õpib viitele, saab parema hariduse kui see, kes koolist vaevalt läbi saab? Kas on ette teada, et viiemees saab elus paremini hakkama kui sealt vaevu läbi saanu? Õige vastus on parimal juhul võib-olla, aga võib-olla ka mitte.
Mida siis ikka oodata? Et haridussüsteemi läbinu saaks hiljem hästi hakkama, tunneks elust rõõmu ning oleks õnnelik. Just selline võiks olla püstitatud eesmärk. Ja selle ümber peaks toimuma ka pidev diskussioon ? kuidas seda saavutada, mida selleks hinnata, kuidas mõõta jne, jne, jne. Aga siin on liiga palju keerulisi küsimusi ja vähe õigeid vastuseid. Mõtteviisi muudatus on liiga keeruline, hoopis lihtsam on hirmutada inimesi müstilise RKAS-ga, aga kas nii jätkamegi?
Julgen arvata, et loosungeid lehvitades minnalaskmine on kuritegelik ja kuniks ei ole viitsimist või tahtmist endale asja selgeks teha, ei tohi ka süsteemist ühtegi osa välja rebida ja seda tõe pähe esitada, nagu täna palju tehakse. Sellest saab müüt, mis hakkab elama oma elu ja muutub ?tegelikkuseks?. Tegelikkuseks, mis on ühe pahatahtliku või hirmunud inimese paranoiline väljamõeldis.
Riigi Kinnisvarast veel nõndapalju, et see on riigi poolt täiendavalt pakutav võimalus, mille kasutamine ei ole kellelegi kohustuslik. Tänane valitsus on leidnud võimaluse suunata 600 miljonit koolide kordategemiseks, selle asemel et panna see raha Saksamaal stabiliseerimisreservis paremaid päevi ootama. Riigi Kinnisvara AS saab täiendavalt juurde laenata umbes 1,2 miljardit krooni, nõnda on koolide kordategemiseks juba 1,8 miljardit krooni. Seda on võimalik kasutada neil, kes tahavad oma koole korda teha.
Kõigi vajalike koolide kordategemiseks kulub aga hinnanguliselt 6 miljardit krooni. Summad on piisavalt suured, et nendega manipuleerida ja segadust külvata. Mina loodan, et leidub piisavalt teotahtelisi koolide omanikke (tean neid ka ise), kes tahavad oma koole korda teha ja leiavad just selles, riigi poolt pakutud täiendavas võimaluses omale parima lahenduse.
Kindlasti on ka neid, kellele see ei sobi, aga kuidas saavad teised neid selles aidata?
Loodetavasti leidub ka edaspidi inimesi, kes julgevad ja tahavad leida täiendavaid võimalusi. Pakuvad neid välja, kuigi teavad, et võivad sopaga üle valatud saada. Aga paraku on see alati nõnda, sest ikka on neid, kellele uued asjad üle pea käivad. Võib-olla sellepärast, et polnud tema mõte, aga võib-olla lihtsalt seetõttu, et ei saa aru.
Tahan, et diskussioon muutuks ja me üheskoos mõtleksime, kuidas muuta olemasolevat veel paremaks. Et mitte ?viied? ei ole olulised, vaid oluline on see, et laps ei oleks õppimisest tülpinud ja väsinud. Et siniste silmaalustega kurnatud ja vaevatud laste asemel oleksid Eesti lapsed rõõmsad ja õnnelikud ning ootaksid iga järgmist koolipäeva ja -sügist rõõmust säravate silmadega.
PRIIT SIBUL,
Res Publica Noored Konservatiivid
