Urve ja Heino Sulgeri kodu asub Palamuse ja Saare valla piiril ehk nagu nad ise ütlevad – kahe valla nurgas. Seepärast on ka talu nimeks Nurga. Tallinnast, kuhu mõlemad varases nooruses õppima läksid ning sinna pärast seda tööle ja elama jäid, koliti Nurgale päriselt elama ligemale kolm aastat tagasi.
Selle nädala ühel päikesepaistelisel päeval kohtume Heinoga tema koduteel, kui ta parasjagu metsaservalt kasemahlanõuga tuleb. Urve askeldab köögis ja valmistub Saare mõisa kauplusauto juurde minema. Toas teeb lõunauinakut pooleteiseaastane tütrepoeg Hugo.
Oma ja hea
Nurga talu, mis kirjade järgi Saarjärve küla alla kuulub, on Urve lapsepõlvekodu, kust ta kunagi Tallinna kergetööstustehnikumi läks ning pärast kooli lõpetamist pealinna jäigi. Tegelikult mitte päriselt, sest nädalavahetustel, pühade ja puhkuse ajal oli ta alati kodus, hiljem juba koos perega. Heino on pärit Ida-Virumaalt Kalvist. Kuni ta ema veel elas, käis ta koguni nende kahe maakoha ja Tallinna vahet. “Siis, kui ühel laupäevahommikul linnas ärkasid, pidi ikka midagi erakordset juhtunud olema. Vähemalt aprillist oktoobrikuuni oli tavaline asi, et reede õhtul lapsed autosse ja ära maale,” räägib Heino. Päriselt maale elama kolimine oli lihtsalt asjade loomulik käik. Selleks valmistuti juba aastaid. Suuremad ja kulukamad ehitused said Heinol tehtud enamasti veel siis, kui ta tööl käis, sest kes siis pensionist ikka ehitada jõuab. Urve jäi pensionile päevapealt, kui aeg täis sai. Heino, kelle sünnipäev jääb detsembrikuu lõppu, oli vaid mõned talvised kuud pensioniajast tööl ja siis tuli temagi alatiseks ära Nurgale. Kummalgi oli seljataga pikaajaline töötamine ühes ja samas ametis – Urvel jalatsitööstuses ning Heinol elektrikuna trammi- ja trollibussikoondises. Linnakorter jäeti tütrele. Nurgal oli niigi kõik oma ja hea, nagu alati. Ainult, et nüüd polnud tarvis siit enam ära sõita.
Tegemist on järjest rohkem
Kohanemine pisut teistmoodi elustiiliga läks sujuvalt, sest midagi uut ju õieti polnudki. “Mida kauem siin olla, seda rohkem on tööd,” tunnistab Heino, kes lisaks kodustele ettevõtmistele käib juhendamas naisansambleid Hallikul ja Palal. “Alguses kippus tekkima nagu mingisugune tühik. Eks ma olen ju kogu elu muusika ja spordiga tegelenud. Nüüd ei olnud järsku läheduses orkestrit ja spordisaalid jäid ka kaugele,” räägib Heino.
Ühel kohalikul peol oli vallavanem Jüri Morozov juhatanud aga Heino Halliku laulunaiste lauda istuma ja öelnud, et ärgu ta enne sealt tõusku, kui on kokku lepitud, et hakkab nende ansambli juhendajaks. “Ma polnud varem vokaaliga tegelnud, bigbändi olin juhendanud ja ise eluaeg rohkem klarneti- ja saksofonimängija olnud. Akordioni mängima õppisin alles enne pensionile jäämist. Naersin, et ehk oleks mul hoopis lihtsam naistest puhkpilliorkester teha. Õnneks ei olnud ansambliga tarvis nullist alustada. Endine juhendaja, kadunud Georg Filippov oli ansambli üles töötanud ja nüüd tuli meil koos edasi minna,” meenutab Heino kahe aasta tagust aega. Mõni aeg hiljem võttis Heinoga ühendust aga Pala valla kultuurijuht Margit Soieva, kes teatas, et sealsetel eakatel daamidel on tahtmine ansamblit asutada, aga pole, kes juhendajaks hakkaks. “Olin selleks ajaks juba Halliku naisansambliga nii palju julgust saanud küll, et jäin nõusse,” räägib Heino. “Rahvas tahab praegu seltsielu edendada ja tegutseda, eriti vanem generatsioon, aga juhendajatest on maal suur puudus,” teab Heino, keda on pärast seda palutud juhendajaks veel mitmesse teisegi paika. “Nii palju ikka ka ei saa, proua võtab muidu veel toidult maha,” naerab Heino. “See, et ma siin piirkonnas olen kellelegi vajalikuks osutunud, on tegelikult päris hea tunne. Arvan, et ehk pole asi mitte niivõrd inimlikus edevuses kui just sisemises vajaduses. Ja inimesed saavad niimoodi oma hobidega tegelda,” arutleb ta edasi.
Haakuvaid hobisid ei ole
“Ega meil ei olekski just erilist vajadust lavkast midagi osta, autoga saab nagunii käidud, aga juba sellepärast tuleb ostmas käia, et lavkaring säiliks. Kui inimesi vähe käib, jätavad veel viimaks ära,” arutlevad Urve ja Heino. Urve läheb seekord Saare mõisa juurde pisut varem ning võtab suure kausta ühes. Nagu selgub, on üks tee ja mitu asja. Nimelt on Urvel koos mõne kohaliku aktivistiga käsil külakroonika kokkuseadmine ning üht-teist on parasjagu tarvis täpsustada. Et juulikuus on tulemas ümbruskonna külade kokkutulek, peavad asjad õige varsti joones olema, et kokkutuleku ajaks saaks rahvale juba trükiseid jagada. On käidud ka küsitlemas vanemaid inimesi, kes veel midagi mäletavad. “Et ikka inimesed teaksid, mida see kant on tähendanud ja kuidas siin elatud on,” räägib Heino, kui Urve juba teele on asunud.
Heino kõneleb sellestki, et Urve on omal moel talle ka ansamblite juhendamisel appi asunud. Urve trükib laulude sõnad arvutil ümber, siis on nad kõikidel selgelt silma ees ja hea ka esinedes kaante vahele panna, kui vaja. Üldiselt aga Heino sõnul neil abikaasaga haakuvaid hobisid ei ole. Tunnistab siiski, et on Urve maalitud piltidele raame teinud. “Tema muusikaga ei tegele, aga mina jälle ei kujuta ette, kuidas saab nii ilusaid pilte maalida, nagu tema seda teeb,” ütleb Heino. Kodus aga siiski ühtegi Urve maalitud pilti parasjagu pole. Ega ta neid lihtsalt niisama teegi, rohkem siis, kui kellegi kingiks vaja.
Urve ja Heino pisike tütrepoeg Hugo, lastelastest noorim, on oma nime saanud Urve isa järgi, kes 1929. aastal Nurga talu elumaja ehitas. Sellel ajal, kui pisike Hugo maal vanaema-vanaisa hooleks, on tema ema Triin Estonian Air stjuardessina kusagil Põhja-Aafrikas. “Tütar on meil juba lasteaiast saati olnud justkui kass, kes kõnnib omapead. Mida ette võtab, selle ka läbi viib. Ja kui vaja, läheb kasvõi tulest ja veest läbi,” räägib Heino. Triin on väikesest peale tegelnud iluvõimlemisega ning hiljem selle kõrvalt hobina varieteegruppides tantsinud, käinud tantsimas Luksemburgis, Jaapanis, USAs ja mujal. Ta oli ka selle tantsutrupi koosseisus, kes Viru varietee viimases programmis kaasa tegi. Triinu vend Tarmo on lõpetanud omal ajal TPI ning töötab praegu insenerina. Tarmo peres kasvavad sügisel kooliteed alustav tütar Liis ja poeg Joosep.
“Olen lastega rahul küll,” tunnistab Heino. “Maailma pahedest on nad ka õnneks eemale jäänud. Võib-olla sellepärast, et nad suure osa ajast on maakodudes kasvanud ja maal on alati midagi teha olnud.”
Maaelu stiilis
Nurgal elatakse Heino sõnul praegu täielikult maaelu stiilis, nagu see kunagi Urve vanemate ajal oli: käimla on väljas ja vett majas pole. Pererahvale just nii meeldibki. Kõrvalhooned on siiski täielikult uuendada jõutud. Mõned aastad tagasi võttis Heino esimest korda elus kellu kätte ja asus saunaahju tegema. Sai hakkama küll. Heino arvates ongi elus oluline pealehakkamine. Nii oli ka vana mööbli restaureerimisega. Palamusel käis ta asja õppimas, sai alustõed kätte ja nüüd on Nurga talus mõnedki saja aasta vanused mööbliesemed jälle silma rõõmustamas ning võib kindel olla, et teisi samasuguseid naljalt mujal ei leidu. “Juba see nuputamine, kuidas teha, pakub rahuldust ja hoiab vaimu värske. Las see köögi remont ootab pealegi, küll jõuab,” leiab peremees. Ka töökohal meeldis Heinole uue tehnikaga rinda pista, asju endale raamatute ja skeemide abil selgeks teha. “Nii pole kunagi igav ja ei teki rutiini,” ütleb ta.
Praegu on Nurgal värskeim “ehitis” maja otsas lakaluugini viiv trepp. Lakas on Sulgeritel alati olnud suvetoad, kus kõigile väga meeldib olla. Kui varem mindi lakka redeliga, siis pensionäriks hakates oli Urve öelnud, et tema on nüüd nii väärikas seisuses, et redelit mööda lakka ronida küll enam ei sobi. Nii see ilus trepp saigi tehtud. “Järgmisena ehitan lakaluugi asemele ukse, sest nüüd olen juba mina ka nii vana ja väärikas, kellel kõlbab ainult uksest sisse astuda, mitte luugist,” naerab Heino.
VAIKE KÄOSAAR
