“Tulin Kuremaale kultuuritööd tegema 1968. aastal. Kohe asusin juhendama ka tollal Kivijärvel tegutsenud naisansamblit, mis käis koos kohalikus koolimajas,” meenutas Vello Pütsep. “Kuna tollase Kuremaa sovhoostehnikumi direktori jaoks oli naisansambli olemasolu väga oluline, sest seda oli hea n-ö ette lükata, kui mõni tähtsam üritus toimus või kõrgemaid külalisi tuli, anti mulle Kivijärvel käimiseks kasutada sovhoostehnikumi ainuke sõiduauto ? Moskvit?. Talvel käisin seal aga suuskadega.”
Kivijärve rahvas hoidis Pütsepa sõnul tollal siiski veidi omaette. Kivijärve oli nimelt varem kuulunud Heidemanni-nimelise kolhoosi koosseisu ja Heidemanni kolhoos oli Kuremaa sovhoostehnikumiga liidetud ainult mõned aastad enne Pütsepa Kuremaale tulekut. Et sellest “Heidemanni vaimu” probleemist kuidagi üle saada, otsustas Pütsep Kuremaale oma ansambli luua. Esimest korda astus verisulis ansambel, millesse kuulus ka kaks varem Kivijärvel ansamblis laulnut, Ädu Säälik ja Alli Peterson, üles 1969. aasta lõikuspeol.
Kui esimesed proovid tehti vaid kolme lauljaga, siis paari aasta jooksul kasvas ansambel kaheksaliikmeliseks ehk n-ö klassikalise neljahäälse koosseisuni.
“Tänu sovhoostehnikumile oli Kuremaal tollal töökohti palju ja palju oli siis ka inimesi, sealhulgas üheealisi noori inimesi. Nii et ansamblitäie naiste kokku saamine polnud mingi probleem,” ütles Vello Pütsep. “Ka repertuaari leidmine polnud aastakümneid tagasi eriti keeruline: ilmus laulikute sari “Laulge kaasa!” ja spetsiaalselt taidlejaile mõeldud ajakiri “Meie repertuaar”. Tõsi, seadeid olen alati ise teinud. Lauljate võimeid teades oskan igale häälerühmale võimetekohase partii kirjutada.”
Üks vanemaid
Vello Pütsepa andmetel on Kuremaa naisansambel kui mitte vanim, siis igatahes üks vanemaid järjepidevalt tegutsevaid ansambleid maakonnas. Kui juhendaja enne juubelit veidi statistikat tegi, tuli välja, et ansamblis on aastate jooksul laulnud ühtekokku poolsada lauljat ning et üles on astutud keskmiselt 15-17 korda aastas.
“Kõige olulisemad ülesastumised toimusid vokaalansamblite ülerajoonilistel ja ülevabariigilistel konkurssidel. Need hoidsid päris hästi vormis ning 1970. aastate keskel ja 1980. aastate algul saime neil päris häid kohti. 1976. aastal saime hea esinemise eest rajooniülevaatusel näiteks koguni preemiareisi Kine?masse, Jõgeva rajooni tollasesse sõpruspiirkonda Ivanovo oblastis,” meenutas Vello Pütsep. “Vabariigi esikolmikusse ei küündinud me võib-olla sellepärast, et ma ei ole kunagi ülearu suurt rõhku pannud lauljate hääkekoolile. Minu jaoks on ikka südamelähedasem olnud loomulik ja siiras esitus, milles laulja hääle omapära kaotsi pole läinud.”
Kui 1980. aastate teisel poolel n-ö ametlikud ansamblite ülevaatused ära kadusid, leidis Kuremaa laulurahvas, et mingit enda ja teiste võrdlemise võimalust on vokaalansamblitele ikkagi vaja. Nii hakatigi Vello Pütsepa eestvedamisel ja naisansambli jõudsal toetusel korraldama Vooremaa-nimelisi vokaalansamblite päevi, millest on osa võtnud kord suurem, kord väiksem ring Eesti ansambleid.
Mujal tööl
Praegu laulavad ansamblis Erika Monikainen (laulab ansamblis aastast 1971), Riina Pärn (1976), Erika Jõgi (1986), Maire Baida (1991), Tiiu Koll (1995), Ene Sööt (1995), Kristiina Võsu (2000) ja Jaana Koppel (2002). Paljud endised lauljad teevad aga kaasa Kuremaa kultuuriseltsi Jensel juures tegutsevas nn seenioride ansamblis.
“See, et lauljate vanusevahe nüüdseks üsna suureks on “kärisenud”, pole probleem. Nooremad tulijad teavad ju juba tulles enam-vähem, mis seltskond see on ja missugust repertuaari laulab. Pealegi on viimasel kümnel aastal koosseis üldse enam-vähem stabiilne olnud. Küll aga on probleemiks see, et kohapealne tööpuudus on enamikku lauljaid sundinud mujalt tööd otsima. Kuremaal töötab praegu vaid kaks ansambli lauljat, teised jõuavad töölt koju üsna hilja ja muul ajal on neid üsna keeruline kätte saada. See tähendab seda, et prooviajad tuleb üsna hiliste õhtutundide peale nihutada ning et operatiivseid muutusi tegevuskavas teha pole võimalik,” ütles Vello Pütsep.
Laululusti naistel vaatamata raskustele aga jätkub. Ja nagu alati, on neil kontserdi jagu laule alati “tagataskust” võtta. Kui viie aasta taguse kolmekümnenda juubeli puhul proovis ansambel anda ülevaate kõigi kolme aastakümne lauluvarast, siis seekord otsustati end säästa ja üles astuda hetkel käibel oleva repertuaariga. Esimene plokk koosnes koduteemalistes lauludest, teine sügislauludest, kolmas Valgre loomingust ning neljas õnnest ja armastusest kõnelevatest lauludest. Kuna aastakümneid tagasi esines Kuremaa naisansambel tihti koos kohaliku vokaalinstrumentaalansambliga Agrozo, kutsus Vello Pütsep ka 35. juubeli kontserti ilmestama instrumentalistid Juhan Kuslapi (klahvpillid), Raul Rääski (bass), Aldur Õunapuu (tenorsaksofon) ja Jaak Kirsi (trompet, suupill). See improviseeritud koosseis musitseeris nii koos ansambliga kui ka solistide Erika Monikaineni ja Mati Linnoga.
Juubelikontsert läks hästi korda ja loodetavasti rõõmustab Kuremaa naisansambel publikut veel palju aastaid. Ruumiprobleemi ansamblil ega ka kultuuriseltsil Jensel, mille tiiva all ansambel tegutseb, vaatamata tehnikumi kadumisele pole.
“Lossihoonet haldab valla moodustatud sihtasutus Kuremaa Arendus- ja Turismikeskus ning neile suisa meeldib, et me siin ruumides tegutseme,” ütles Vello Pütsep.
RIINA MÄGI
