Näitusefotode autorid on Anatoli Makarevit? ja Ellar Sügiste, näituse tegemise idee käis välja graniitskulptuuri festivali korraldaja Ants Paju. Tema oli ka see, kes valis kahe autori rikkalikust pildimaterjalist välja need kaadrid, mis annavad tema meelest kõige paremini edasi sündmuste käiku ja asja olemust.
24 fotost koosnev pildirida algab 13. juunil festivali avamisel tehtud fotoga, millel Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunik Ilmi Villacis uurib pesu kombel nöörile riputatud skulptuurikavandeid ja küsib endalt, kas kõik need 68 päeva jooksul ka teoks teha suudetakse, ning lõpeb 10. septembril võetud kaadritega kolme olümpiasangari ? Jüri Jaansoni, Aleksander Tammert juuniori ja Indrek Pertelsoni rahvarohkest vastuvõtust Tauno Kangro loodud monumendi “Tee Olümposele” juures. Vahepeale jäävad pildid taieste kallal töötavatest skulptoritest, skulptuuride parki paigaldamisest ning festivali pidulikust lõpetamisest.
“Minul neid pilte tehes kunstitaotlusi ei olnud, mina tegin festivali kajastades lihtsalt oma igapäevast lehepiltniku tööd. Seepärast on need pigem reportaa?- kui kunstfotod,” ütles enamiku näitusepiltide autor, Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevit?.
Hetk ja igavik
Graniitskulptuuri festivalist võtsid otsesel või kaudsel viisil (st saates teostamiseks üksnes oma ideekavandi) osa kuue riigi skulptorid. Et välismaised kujurid oli leitud saatkondade kaudu, kingiti festivali avamisel nahksed skulptoripõlled mitte ainult neile, vaid ka vastavate maade saadikutele. Eestis resideeruv Läti Vabariigi suursaadik Edgars Skuja ei viibinud paraku Sõpruse pargis ei festivali avamisel ega ka lõpetamisel, sestap sai ta oma põlle kätte alles nüüd, festivali kajastava fotonäituse avamisel, kus ta ainsa diplomaadina kohal viibis. Tema põll oli senini hoiul olnud festivalil osalenud Läti skulptori Sandis Kondratsi käes ning Sandis ei pidanud paljuks näituse avamisele Riiast kohale sõita. Peale põlle oli Sandisel suursaadiku jaoks kaasas vahva omapoolne kingitus: miniatuurne pronksskulptuur “Diplomaatia”. Festivali korraldajale Ants Pajule kinkis ta aga mõttelise osa tööriistast, millega ta oli suvel graniidirahnust välja “toksinud” oma seebimulle kujutava “Hetke ja igaviku”.
Suursaadik Edgars Skuja lähtuski oma tervituskõnes Sandise töö pealkirjast. Ta ütles:
“Mul on hea meel, et Läti skulptor selles suurejoonelises ning eri maade ja rahvaste sõprust tugevdavas projektis osales ning et ta lõi selle käigus nii tähendusrikka nimega taiese. Diplomaatia toimib siin ja praegu, st hetkes, kunst aga on igavene. Küllap on igavene ka Sõpruse park, kuhu on piisavalt ruumi tulla uutel ideedel, skulptuuridel ja külalistel.”
Judoka Indrek Pertelson, kes võitis Ateenas pronksmedali just graniitskulptuuri festivali lõpupäeval, mil teiste taieste kõrval vabastati kattest ka “Tee Olümposele”, lisas:
“Sportlaste tegemised näivad ühest küljest lihtsaina: nad peavad rajale, ringi, matile või tatamile minema, andma endast maksimumi ja võidu koju tooma. Teisalt on sportlastel täita oluline missioon: panna ühiskond, oma kaasmaalased uskuma suurte asjade teostamise võimalusse. Ants Paju väärib tunnustust aga selle eest, et andis graniitskulptuuri festivali korraldades õige mitmele inimesele võimaluse siin, Eestimaa keskel suuri ja esmapilgul suisa võimatuna näivaid asju teha.”
Saagu valgus!
Peale Sandis Kondratsi oli festivalil osalenud skulptoritest kohal veel Estonial hukkunuile pühendatud monumendi “Hingekell” autor Art Allmägi. Kohal oli ka Soome skulptori Arto Lappalaineni ja Poola skulptori Christos Mandziose kavandite teostaja, Pisisaare kiviraidur Madis Roio. See oli rõõmus taaskohtumine: 68 päeva külg külje kõrval töötamist ja ühiste raskuste ületamist tegid meestest suured sõbrad.
“Puhata pole mul pärast Põltsamaa festivali küll aega olnud,” ütles Sandis Kondrats. “Osalesin vahepeal Bornholmi saarel Balti riikide ja Taani osavõtul toimunud liiva-, tule- ja jääskulptuuride festivalil, praegu valmistun veebruaris Soomes ja Rootsis toimuvateks jääskulptuuri festivalideks ning aprillis Helsingis toimuvaks Läti noorte skulptorite ühisnäituseks. Esinen seal oma töödega, ent olen ka kogu näituse kuraator.”
Põltsamaale jõudes käis Sandis muidugi ka Sõpruse pargist läbi, et veenduda, kas tema “seebimullid” ikka oma koha peal on. Art Allmägi, kellest sel sügisel Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuritudeng sai, teeb aga pargis vahepeatuse iga kord, kui nädalavahetuseks Tartust koju Harjumaale sõidab. Sellest on tal kujunenud kui rituaal.
“Minagi olen Sõpruse parki näitamas käinud juba väga paljudele seltskondadele. Ja kunagi pole ma parki eest leidnud inimtühjana: alati on siin keegi skulptuure vaatamas olnud,” ütles maavanema Aivar Kokk. “Ainuke häda on, et eriti nüüd, hilissügisel ei saa Tallinna-Tartu maanteel sõitja aimugi, et siin sellised uhked taiesed on, sest need on valgustamata.”
Pargi tuleval aastal teostuvat valgustusprojekti toetas maavanem esialgu sümboolse küünla ja küünlaaluse kinkimisega, aga küllap tuleb nii tema kaudu kui ka muul viisil sellele projektile reaalsematki tuge. Ants Paju kutsus igatahes kõiki aasta pärast taas Põltsamaale, et üheskoos valgustusprojekti teostumist tähistada.
Näitus “Ideest teostuseni” jääb Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis avatuks 26. detsembrini, uue aasta alguses saab seda näha Jõgeva kultuurikeskuse galeriis.
RIINA MÄGI
