Taidlejaid käis kahest maakonnast Riias ühtekokku 172. Jõgevamaalt olid esindatud folklooriseltsi Jõgevahe Pere nais- ja memmede rühm ning kapell Tempora Mores, Luua Metsanduskooli noorterühm, Lustivere Põhikooli lasterühm, Põltsamaa segarühm Virmalised ja Jõgeva meeskoor Mehis, Tartumaalt Tartu naisrühm Naita, memmede-taatide segarühm Kusta ja Elva meeskoor. Kõigil neil oli au vastu võtta Jõgeva ja Tartu maavanemate tänukirjad, Jõgeva linna taidluskollektiividel aga lisaks sellele veel meeneraamatud linnapealt Viktor Svjatõ?evilt. Maavanemate tänukirjad said ka ESTO simmani lavastusgruppi kuulunud Airi Rütter, Merleen Läänemägi, Kersti Teras ja Hillar Laane, Kalevi ja Lindana simmanit juhtinud Valdi Reinas ja Tuuli Põld, tänavakontserte ja Suurgildi hoones toimunud kontserti juhtinud Tiina Eres, helitehnik ja valgustaja Martin Makarevit?, transporditeenust osutanud Hanno Kranich ja OÜ Triin Trans jt.
Veel tänati Jõgeva- ja Tartumaalt Riias käinud käsitöömeistreid: Riia Suurgildi hoones tegutsesid ESTO ajal nimelt Eesti käsitöömeistrite õpikojad. Jõgevamaalt oli seal esindatud Põltsamaa käsitööselts, Tartumaalt Tartu Maanaiste Selts ja MTÜ Antoniuse Gild. Käsitöötubade organiseerijaks oli Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts eesotsas seltsi sekretäri Merli Kleinertiga, kes on mäletatavasti kunagine Jõgevamaa kultuurijuht. Tema oli ka Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal koostatud rahvuslike ehete ja rahvariiete näituse (see oli väljas Läti Ajaloomuuseumis) kuraator.
Täpsustuseks olgu lisatud, et taidlejaid ja käsitöömeistreid käis Riias ka mujalt, mitte ainult Jõgeva- ja Tartumaalt.
Koostöö vaim
“Kui muidu on eesti inimesed tihti üksteise suhtes tõredad ja armastavad teravusi öelda, siis Riias ESTOl valitses meie vahel küll üksteisemõistmise ja koostöö vaim. Ja just tänu sellele saime me kõigega hakkama, kuigi vahel valas ilmataat vett kaela ja vahel tekkis tunne, et elektrivool ja lõkkepuud oleks tulnud ka kodunt kaasa võtta,” meenutas ESTO simmani lavastaja Airi Rütter.
“Kuigi kõik sai lõpuks tehtud, jõudsime nii mina kui Merli Riias rohkem kui korra ohata, et mis viga oleks simmanit, tänavakontserte, näitust või käsitöö õpikodasid korraldada omas kodus, kus kõik vajalik käepärast võtta. Ja simmani lõppedes, kui lõkkesöed piduliste vahel talismanidena laiali jagasime, oli meil päris kahju, et mõned Austraaliast või Uus-Meremaalt kohale sõitnud eestlased said ära käia küll Lätis, aga kiviviske kaugusele Eestisse ei jõudnudki.”
See süvendas Airi Rütteris ja Merli Kleinertis veendumust, et järgmine ESTO peaks toimuma Eestis. Samas suunas mõjutas mõtet asjaolu, et paljud väliseestlased kiitsid tänavuse ESTO kultuuriprogrammi kõigi aegade sisukaimaks, sisu andsid kultuuriprogrammile aga just kodu-Eestist saabunud. Merli Kleinert esines mõtteavaldusega, et järgmine ESTO võiks toimuda Eestis, juba ESTO ajal toimunud Eesti Rahvuskongressil. Mõttel on tema sõnul tuliseid vastaseid, näiteks Austraalia Eesti Seltsi näol, ent on ka palju pooldajaid.
“Eesti Rahva Muuseumi Sõprade seltsi liikmetestki on kolmandik väliseestlased ja nende lapsed-lapselapsed tahavad väga Eestisse tulla. Mõned välis-eesti noored on endale siia majadki ostnud,” ütles Merli Kleinert, lisades, et Eestis toimuvale ESTOle tuleksid ka Venemaal elavad eestlased, kes USAsse või Kanadasse ei pääse.
ESTOt on peetud teatavasti 1972. aastast iga nelja aasta tagant maailma eri paikades, kus on suuremaid eestlaste kolooniaid. Kui algul oli see üksnes Läände läinud eestlaste ja nende järeltulijate kokkusaamine, siis piiride avanedes hakkas sellel osalema üha rohkem nn kodueestlasi. 1996. aastal Stockholmis toimunud ESTO “kolis” üheks päevaks üle mere Tallinnagi, aga tervet kokkutulekut siin peetud pole.
Viimasel ajal ongi puhkenud diskussioon selle üle, kas ESTOt üldse veel vaja on ning kus ja millal see peaks toimuma. Näiteks on arvatud, et eraldi kokkutuleku korraldamise asemel võiksid kogu maailma eestlased lihtsalt iga viie aasta tagant Tallinna üldlaulupeole tulla. Merli ja Airi on aga kindlalt seda meelt, et Tallinn on ESTO jaoks liiga suur: seal ei teki kokkutulekuliste ühistunnet. Ning et laulupidu “lahjendaks” ESTO sootuks. Tartu- ja Jõgevamaa oleksid aga üleilmse eestlaste kokkutuleku jaoks parajad paigad: siin näeksid välis-eesti noored ka “tõelist” Eestimaad. Ja siin oleksid Riia ESTOl “karastunud” jõud kokkutulekut korraldamas.
Asjaga kiire
Airi ja Merli tundusidki olevat need, kes Jõgeva ja Tartu maavanematele ESTO idee pähe “istutasid”.
“Ühele maakonnale käiks selline suurüritus ehk üle jõu, kahekesi, inimjõudu ja raharessursse ühendades saaksime aga hakkama küll,” arvas Aivar Kokk.
“Eestisse tuleku ees ei peaks ühelgi väliseestlasel nüüd enam hirmu ega vastumeelsust olema. Ja kõik tähtsad asjad ei pea sugugi Tallinnas toimuma,” lisas Eha Pärn.
Maavanemad ei salanud, et väike tagamõte on neil ESTO siiatuleku taotlemisega ka: arvuka väliseestlaskonna saabumise eel hakkavad omavalitsused, ettevõtjad ja kinnistuomanikud ehk oma valdusi pisut teise pilguga vaatama ja teevad mõnegi asja korda, mis muidu veel kaua laokil seisaks.
Kahe maakonna valmisolekust ESTOt korraldada on muidugi vähe, Eesti ning konkreetselt Jõgeva- ja Tartumaa peab ESTO toimumispaigana heaks kiitma ka ESTO peakomitee.
“Ma ei tea küll täpselt, millal järgmise ESTO toimumispaik kindlaks määratakse, aga kui arvestada, et Riia Eesti Selts teadis, et ESTO 2004 nende korraldada on, vähemalt kolm aastat tagasi ? muidu poleks nad saanud kahe aasta eest abi saamiseks meie poole pöörduda ?, siis peame kiiresti koostama üksikasjaliku projekti, kuidas me suurürituse läbi viia kavatseme, ja selle ESTO peakomiteele esitama, muidu võime omadega hiljaks jääda,” arvas Airi Rütter.
RIINA MÄGI
