Kultuurkapital tegutses teatavasti ka sõjaeelses Eesti Vabariigis. 1994. aastal taastati see institutsioon vastava seadusega.
“Nüüd, pärast kümneaastast tegutsemist, on Kultuurkapitalil paras aeg natuke muutuda,” ütles Merike Taal, lisades, et üks muutumise märke oli ka kommunikatsioonijuhi ametisse võtmine. Kultuurkapitali maakondlike ekspertgruppide tööga tutvumine on kommunikatsioonijuhil algusjärgus: enne Jõgevat oli ta jõudnud käia veel vaid Pärnus. Jõgevale tuli Merike Taal koos Kultuurkapitali uue siseaudiitori Maimu Möldersoniga. Viimane osales Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi samal päeval toimunud koosolekul.
“Maimu Möldersoni ülesandeks oli anda siinse ekspertgrupi liikmetele nõu rahajagamisprintsiipide välja töötamise alal,” ütles Merike Taal. “Kultuurkapital jagab raha teatavasti kaheksa erialase sihtkapitali ja maakondlike ekspertgruppide kaudu. Kui erialased sihtkapitalid ? kirjanduse, helikunsti, kujutava ja rakenduskunsti, arhitektuuri, näitekunsti, audiovisuaalse kunsti, rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi sihtkapital ? on enda jaoks selged rahajagamisprintsiibid juba ammu paika pannud ning need ka Kultuurkapitali koduleheküljele üles riputatud, siis nüüd tahaksime, et sellised põhimõtted sõnastaksid mustvalgel ka maakondlikud ekspertgrupid. See teeks taotluste rahastamise üle otsustamise nende endi jaoks lihtsamaks ning annaks ka rahataotlejatele parema pildi sellest, missuguseid valdkondi ja missuguseid tegemisi ekspertgrupp väärtustab, ning ka sellest, mille jaoks raha kindlasti ei anta.”
Kõigile ei jätku
Mõistagi ei jätku ka Kultuurkapitalil raha kõigile küsijatele, seepärast on teatud konflikt selle institutsiooni tegevusse juba sisse programmeeritud. Neile, kelle taotlus tagasi lükatakse, tundub näiteks sageli, et raha jagatakse ainult n-ö näo järgi ja “omadele”. Eriti delikaatseks muutub asi siis, kui rahastamist leiab sihtkapitali nõukogu või maakondliku ekspertgrupi liikme enda projekt.
“Päriselt vältida pole selliseid situatsioone võimalik. Sihtkapitali nõukogudesse ja ekspertgruppidesse on ju valitud oma ala tugevad tegijad ja oleks ju loomuvastane, kui nad ise selleks ajaks, mil nad nimetatud organitesse kuuluvad, igasuguse tegevuse kultuuripõllul peatama peaksid. Nii et sihtkapitali nõukogu või ekspertgrupi liige võib oma projektile toetust taotleda küll, ent ta ise oma taotluse arutamisest osa ei võta,” ütles Merike Taal.</P>
Küsimusele, missugusel puhul peaks raha küsima maakondlikult ekspertgrupilt ja missugusel peaks “suure” Kultuurkapitali erialase sihtkapitali poole pöörduma, vastas Merike Taal:
“Rusikareegel on see, et “suurelt” kultuurkapitalilt tasub raha küsida siis, kui üritus on sisult või osavõtjaskonnalt maakonna piire ületav või eelarve poolest suuremahuline. Aga vajaduse korral võib selles küsimuses alati telefonitsi nõu saada meie Tallinna kantseleist.”
Kommunikatsioonijuhi sõnul on Kultuurkapital enda vajalikkust kümne aasta jooksul hästi tõestanud: läbi selle institutsiooni jõuab Eesti kultuuritegijateni aastas ligi sada miljonit krooni riigi raha, kusjuures tänu hästi välja töötatud süsteemile ei jää päris rahata ka väikesed maakohad.
“Eesti Kultuurkapitali asutamisele 1925. aastal eelnesid kultuuritegelaste ja riigiisade üsna põhjalikud mõttetalgud. Tundub, et nad mõtlesid päris hea asja välja, sest nüüd tunnevad paljud Euroopa riigid meie kogemuse vastu huvi: vaid lätlastel on enam-vähem samasugune kapital endilgi olemas.
Mis aga Jõgeval nähtusse puutub, “komistasin” siin ühele likvideerimist vajavale puudusele juba siis, kui Jõgeva maavalitsuse hoonest Kultuurkapitali siinset kontaktisikut Ülle Antonit leida püüdsin: teed juhatavat silti polnud väljas kusagil,” ütles Merike Taal.
Teatakse hästi
Arvamust selle kohta, kui hästi Jõgevamaa kultuuri- ja spordirahvas Kultuurkapitali tegemistega kursis on ning missugustest printsiipidest kapitali maakondlik ekspertgrupp raha jagamisel lähtub, sai küsitud ka ekspertgrupi esimehelt Kalev Raudsepalt.
“Kui arvestada, et ühte taotlusvooru on meil laekunud kuni 80 taotlust, teavad kultuuri- ja spordiinimesed meid päris hästi. Ent kindlasti on ka neid, kes Kultuurkapitalilt raha küsimise võimalusest kuulnudki pole. Aga see on iga asjaga ja igal pool nii,” arvas Raudsepp. “Teatud põhimõtted, missuguseid taotlusi me rahastame ja milliseid mitte, on meil muidugi ka senini olnud, ent nüüd peame need konkretiseerima ja must valgel kirja panema.
Näiteks oleme seisukohal, et omavalitsuste ja riigiasutuste esitatud projekte me ei rahasta, kuna nende endi eelarved on palju suuremad kui maakondliku ekspertgrupi käsutuses olevad summad. Samuti pole me andnud raha sellisteks investeeringuteks, mida võib käsitleda kui põhivahendite soetamist. Neil juhtudel on küsitavad summad lihtsalt nii suured, et ühe sellise taotluse rahuldamise korral jääksid kõik teised tegijad üldse ilma rahata. Nii pole me näiteks saanud toetada spordisaalidesse tabloode ostmist.
Ja veel pole me pidanud vajalikuks toetada igal pool maakonnas nii või naa toimuvate pidude, näiteks jaani- ja jõulupidude pidamist, sest kõigile me selleks toetust ei jaksaks anda, aga kui annaksime mõnedele, siis saaksid need, kes n-ö kõvema häälega küsida julgevad,” ütles Kalev Raudsepp. “Lõpetuseks tahaksin aga julgustada neid, kes pole veel tihanud meilt toetust küsida, ning öelda, et ärgu nad kartku rahataotlemisega kaasnevaid formaalsusi: need pole üldse üle mõistuse käivad. Veel tahaksin meelde tuletada, et nagu igal aastal, nii jagame me ka tänavu aasta- ja elutööpreemiaid ning arvamusi selle kohta, kes need saada võiksid, võib esitada 1. detsembrini Kultuurkapitali kontaktisikule maakonnas Ülle Antonile.”
RIINA MÄGI
