Neljapäeval pidas Eesti spordirahvas Paides oma üheksandat kongressi. Tänavusel riigi juubeliaastal möödub juba 99 aastat esimese Eesti Spordi Kongressi toimumisest. Silmapaistev on tõdeda, et ainult spordirahvas on suutnud oma esindusfoorumit läbi omariikluse sajandi elus hoida. Järelikult on mure spordi käekäigu pärast jätkuvalt südames.
Kongressil visandati suuniseid kooli- ja noortespordi osas kuni 2035. aastani. Teatati saavutusspordile mõeldud Team Estonia ellukutsumisest, mis peab hoidma sporti ka tulevikus Eesti visiitkaardina. Aga tulevikku suunatud soovide juures mõjus kõige sportlikumalt ja mõtlemapanevamalt meie presidendi Kersti Kaljulaidi avakõne.
Presidendi sõnadest õhkus kõige otsesemas mõttes sportlikku meelt ja energiat. See oli jutt elust enesest, mitte kõne kõne pärast. Kantud südamevalust, et me vaimu eest hoolitsemisel oma keha unarusse ei jätaks.
Kersti Kaljulaid tõi enda kogetud värske näite ühest kõrgesti arenenud riigist, kus ainult mõttetööga tegelenud noor inimene pidi paberi maast võtmiseks kasutama tooli abi, sest see liigutus nõudis temalt erilist füüsilist pingutust.
Ärme paneme spordile lukku ette
„Nii, nagu raamatute olemasolu teismelise kodus mõjutab tema vaimset võimekust, on ka laste ja noorte liikumisharjumuste kujunemisel kodul hindamatu roll. Kas vanemate igapäevarutiin lõpeb õhtul kodus teleka ees või võetakse vähemalt paar korda nädalas ette ka ühiseid jalutus-, jooksu- ja matkaretki?“ küsis Kersti Kaljulaid oma kõnes.
Alati ei pea lapse ja noore sportliku soorituse taset mõõtma lindi või stopperiga. Kõik ei soovi sportida koha pärast, vaid sport on neile elustiil, seltskondlik vajadus. Sportlik riigipea kirjeldas oma näite varal, kuidas ta jooksis koolipõlves 100 meetrit mitme sekundi võrra kauem, kui olnuks vaja rahuldava hinde saamiseks. Ja olgugi et ta pikamaajooksus ja suusarajal ületas paari minutiga hinde „viis“ saamiseks vajalikku normi, jäi kehalises kasvatuses tema sügisese ja kevadise õppeveerandi hindeks „kolm“.
President kutsus üles näitama vanematena lastele liikudes head eeskuju, et nad oleksid tulevikus tervemad. „Ärme paneme spordiväljakuid laste eest õhtuti lukku.“ Ta tõi näiteks Islandi, kus loeb vähese rahvaarvu tõttu iga laps ja kõiki arendatakse selliselt, et kellegi liikumise ja spordihuvi kaduma ei läheks. Lisaks on sealsed omavalitsused leidnud töötava mudeli, kus ükski sisehall ega spordiväljak ei ole võistlustest vabal ajal lastele suletud.
„Kui me Eestis lukustame pärast valmimist oma uued spordiväljakud ja seetõttu on näiteks õhtune korvpallilahing sõpradega midagi, mis lukus uste tõttu pidamata jääb, siis ei ole lootustki liikumisharjumuse laiemaks kinnistumiseks ühiskonnas, rääkimata uue põlvkonna Tiit Sokkude, Gerd Kanterite või Ragnar Klavanite esiletõusust,“ lausus president Kaljulaid.
Seepärast toonitaski president riigi rolli üldise liikumisharjumuse loomisel. „Mida rohkem lapsi ja noori armastab liikuda ja leiab selle tuules endale sobiva spordiala, mida harrastada, seda suurem on ka tõenäosus tuleviku olümpiavõitjate ja maailmameistrite sirgumiseks. Saavutussport on ja jääb Eesti visiitkaardiks maailmas, kõnetades kõige mõeldavamat laiaulatuslikumat publikut ja tutvustades nii Eestit parimal võimalikul moel,“ lisas president. Küsimusi esitasid ainult nutiseadmete omanikud
„Püüame siis meiegi riigi ja otsustajatena anda endast parima ja teha omalt poolt koos kõik, et meie lapsed kasvaksid üles aktiivselt liikudes ja vaimselt tervetena. Ja et ükski kooli juures asuv uus staadion või pallimänguväljak ei peaks olema luku ja riivi taga, kui naabruskonnas leidub lapsi, kes on valmis pimedani palli või üksteist taga ajama,“ ütles president Kersti Kaljulaid.
Taristusse on meie omavalitsused viimastel aastatel palju panustanud. Nüüd jääb üle tulevikus panustada rohkem inimestesse. Nii kerkis kongressil taaskord üles igipõline treenerite tasustamise küsimus.
„Treener peab saama olla treener, mitte teenima palka teisel elualal töötades,” ütles Eesti korvpallinaiskonna peatreener Janne Schasmin. Praegu on aga Eestis ligikaudu 4500 treenrit ja neist umbes 75 protsendil on põhitöökoht mõnes muus eluvaldkonnas. Väiksemates keskustes ulatub see protsent aga üle 90. Ja samamoodi, nagu põlvkondade vahetus ähvardab tõsiselt õpetajaid või politseinikke, puudutab see ka treenereid.
Spordikongressi kurbloolisus seisnes seekord selles, et kui üheskoos püüti arutleda võimaluste üle, mil moel vähendada ja piirata sportlike eluviiside verivärsket põhivaenlast nutisõltuvust, siis esinejatele oli võimalik suurest saalist küsimusi esitada ainult nutikeskkonnas. Need, kellel taskus n-ö kiviaegne klahvidega telefon, jäeti suurest mängust välja.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
