1. novembril möödus Eesti piirivalve loomisest 98 aastat ja taasloomisest 30 aastat. Jõgevamaalt pärit mehed meenutavad seda aega, kui nad asusid noortena kõigepealt Remniku õppekeskusesse väljaõppesse ja hiljem teenisid oma aega Lõuna-Eesti piiripunktides. Oktoobris avaldati ka raamat „Eesti piirivalve ajalugu 1918–2020“, mis tugineb suuresti arhiivimaterjalidele, dokumentidele ja töötajate meenutustele.
Jõgevamaalt läks piirivalvesse aega teenima nii mõnigi noormees. Kes sellepärast, et huvi oli, kes sellepärast, et Nõukogude armeesse enam ei võetud. Kuid märksa olulisem oli tahe oma kodumaad kaitsta, olgu selleks kas või kõige lihtsam kumminui. Sest just sellega pidid noormehed hakkama saama. Ka siis, kui oli vaja kaitsta Kadrioru lossi, teadmisega, et öö jooksul oli saabunud kaks või kolm veoautotäit Vene sõdureid, kellel olid märksa paremad vahendid kui Eesti poistel.
Meenutusi sellest ajast leidub igasuguseid: olgu selleks siis hunnikutes söödud hirsipuder, tüdrukute nimel kaklused Obinitsa diskodel või muud kurvemad ja rõõmsamad sündmused. Ent mälestused ja meenutused on need, mis aitavad ka tulevastel põlvedel ajastust aru saada. See aitab mõtestada omariikluse loomist, kaotamist ja taasloomist. Ja nii võib loota, et jätkub põhjalik politsei taasiseseisvumisaegse ajaloo uurimine.
Piirivalve saab täna elada märksa rahulikumat elu kui kolmkümmend aastat tagasi. Ning vahenditki on paremad, tugevamad. Ent inimesed on suuresti sama iseloomuga: teotahtelised, kindlameelsed ja südamega asja juures.
