Esimeses maailmasõjas kokkuvarisenud Vene keisririigi varemetele kerkis mitmeid rahvusriike. Nende hulgas ka väikene Eesti, kes 28. novembril 1918 puhkenud Vabadussõjas suutis oma iseolemist punase idanaabri ja balti parunite vastu edukalt kaitsta. Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust tingimusteta.
Vabadusvõitluses, kus osales Eesti rahvaväe ridades üle saja tuhande mehe ja naise, olid erakordselt sangarlikud paljud kodanikud. Kuid verisulis riigil puudusid igasugused võimalused tunnustada tublisid. Nii pidi Eesti valitsus veel jaanuaris 1919 tegema otsuseid, sõnastades need järgmiselt: “Anda Sõjaministri ettepanekul sõjawäljal ülesnäidatud iseäralise wahvuse ja wägitegude eest autasu …”. Kuid märkimata jäi, mida autasu endast peaks kujutama.
Saagu nimeks Vabaduse Rist!
Leidmaks lahendust sellisele kummalisele olukorrale, otsustas Ajutine Valitsus oma istungil 1919. aasta 24. veebruaril: “Asutada Eesti “Wabaduse Rist” iseseiswuse ja wabaduse wõitluse teenuste autasuks”. Just see kuupäev saigi meie esimese Eesti riikliku teenetemärgi sünnidaatumiks.
Vaid kaks kuud hiljem kinnitati teenetemärgi seaduse eelnõu ja ordeni kuju. Märkimisväärne on seegi, et Vabaduse Risti kavandi autoriks on tunnustatud Eesti kunstnik Nikolai Triik. Järgnevatel aastatel kujunes sellest ordenist Eesti vabadusvõitluse sümbol.
Vabaduse Rist (rahvapäraselt lihtsalt Vabadusrist) jagunes kolmeks liigiks: sõjaliste teenete eest (I liik), isikliku vapruse eest (II liik) ja kodanlike ehk tsiviilteenete eest (III liik). Igas liigis oli omakorda kolm järku. Olgu märgitud, et ainukesena ei antud neist välja isikliku vapruse, s.o II liigi 1. järku.
Kuid nüüd saab see olema justkui sümboolselt kogu eesti rahvale omistatuna käesoleva aasta suvel Tallinnas avatava Vabadussõja Võidusamba tipus.
Üle 3000 sangari
Teenetemärki annetati aastatel 1919–1925 kokku 3132 kavalerile. Üldse on välja antud 3224 Vabaduse Risti, kusjuures mõni kavaler pälvis kaks või lausa kolm ordenit. Ligi kolmandik autasustatutest olid välismaalased.
Olgu mainitud, et Vabaduse Rist omistati ka Prantsuse, Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile ning Esimese maailmasõja aegsele kangelaslinnale Verdunile.
Ka 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest autasustati Vabaduse Ristiga kümmet Eesti sõjaväelast.
Vabaduse Rist avalikus ruumis
Pärast Vabadussõda algas tormiline monumentide rajamine langenute mälestuseks. Nendel arvukatel tähistel kujutati ikka ja jälle siduva sümbolina just Vabaduse Risti. Pärast taasiseseisvumist on taaspüstitatud enamus mälestussambaid ja paljudel neil asuv teenetemärk tuletab uutele põlvedele meelde Vabadussõja vaimu.
Kuid lisaks on kalmistutel sõjas, ja mitte ainult Vabadussõjas langenute haudadel tihti leida Eesti esimese teenetemärgi kujutist kui märki sõdurivaprusest ja truudusevandest oma riigile.
Lisaks mainituile võib Vabaduse Risti kujutist leida laias maailmast Teise maailmasõja tulemusel Läände paisatud eestlasi ühendavatel monumentidel ja viimsetest puhkepaikades, meenutamas vaba Eestit!
Kavalerid raiutakse raamatusse
Pärast Vabadussõda sündis Vabaduse Risti Vendade Ühendus, kes koostas ja avaldas 1935. aastal ordeni saanute kohta koguteose „Eesti Vabadusristi kavalerid“. Paraku jäi kogumik üpris puudulikuks, kajastades vaid Eesti kodanikest ordenikandjate elukäiku. Samas ligi 2100 mehest ümmarguselt kolmandiku kohta puudusid teoses igasugused biograafilised andmed.
Mõistetavalt ei olnud võimalik Nõukogude okupatsiooni ajal selgitada Vabaduse Risti kavaleride edasist saatuselugu.
Pärast taasiseseisvumist ilmus Mati Straussi, Jaak Pihlaku ja Ain Krillo koostatuna 1997. aastal register Eesti kodanikest teenetemärgi saanute kohta. Arvukalt laekunud uus teave ja arhiividest leitud andmed võimaldasid samadel autoritel avaldada 2004. aasta oluliselt täiendatud trükise „Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Register“. Kuid 500 mehe saatus oli siis ikka veel teadmata!
Kes teab see aidaku!
Mahuka uue koguteose “Eesti Vabaduse Risti kavalerid” valmimine ei ole enam mägede taga. Viimastel aastatel ajakirjanduses avaldatud üleskutsetele vastanute abiga on õnnestunud välja selgitada väga paljude ordeniga pärjatute elukäik ja saatus. Oleme väga tänulikud kõigile, kes ühendust võtsid ja andmeid saatsid!
Siiski on tänaseni täpselt teadmata 175 Eesti kodanikuks arvatud kavaleri elu viimne vaatus. Kui leiate lisatud nimekirjast isiku, kelle saatuse kohta oskate midagi lisada, siis palun andke teada.
Eesti riigi loomisel silma paistnud sangarite elulood väärivad jäädvustamist!
Kõik vastused on oodatud aadressil Viljandi Muuseum, Kindral Laidoneri plats 10, Viljandi 71020.
E-posti aadress: jaak.pihlak@muuseum.viljandimaa.ee
Infot leiab ka Viljandi Muuseumi kodulehelt: http://www.muuseum.viljandimaa.ee/
Vaata Lugemisvara alt linki: Vabaduse Risti kavalerid.
JAAK PIHLAK,
Viljandi Muuseumi direktor
