Sel suvel saab Romanovite valitsemise 300. aastapäevaks avatud Narva Kreenholmi haigla ajalooline hoone 100 aastat vanaks. Sealse haigla kõige vanem töötaja on 77-aastane Vissarion Gussev, kes veel pensionile jääda ei soovi.
On imetlusväärne, et arhitekt Aleksandr Zladovski projekti järgi ja tema järelevalve all sada aastat tagasi ehitatud Kreenholmi haigla hoone elas teise maailmasõja üle ilma tõsiste vigastusteta, samas kui pea kogu Narva kesklinn puruks pommitati.
Seejuures ehitati Narva pärast sõda uuesti üles ning tsaariajal ehitatud majad võis ühe käe näppudel kokku lugeda. Et haigla alles jäi, on unikaalne ja raskesti seletatav. Kuulsad Kreenholmi kasarmud jäid terveks tänu paksudele punastest tellistest seintele, kuigi said plahvatustes hulgaliselt kahjustusi.
Vana narvalane, praeguseks meie hulgast lahkunud Valentin Šidlovski rääkis juhusest, kui pomm tabas täpselt üht kasarmut, lõi katusesse augu ja lõhkes hoones, purustades kõik uksed ja aknad, kuid hoone jäi püsti. Kreenholmi haigla aga pole sugugi nii vastupidav. Haigla avamine eeldas, et ehitis peab olema piisavalt elegantne, kuid samal ajal ka suursugune. Selliseks on see hoone jäänud tänase päevani.
Paremate tingimuste otsingul
Narva Kreenholmi haigla kõige vanem töötaja Vissarion Gussev tuli sinna 1970. aastal. Praegu asub kirurgiaosakond 1978. aastal vana haiglahoone kõrvale ehitatud nüüdisaegses majas, kuid oma ülesandeid asus doktor Gussev täitma just hoones, mis ehitati 100 aastat tagasi Kreenholmi tööliste ravimiseks.
Vissarion Gussev lõpetas Ivanova meditsiiniinstituudi, sai kirurgi kutse, pärast seda töötas viis aastat Rodniki rajoonihaiglas. See väikelinn asub
Doktor rääkis, et ta sõitis Eestisse tol ajal täiesti banaalsel põhjusel – paremaid elamistingimusi otsima.
“Venemaa provintsis olid toidupoed tol ajal praktiliselt tühjad. Tihti tuli läbi ajada keedukartuliga, midagi muud lihtsalt ei olnud saada. Selle taustal olid jutud Eestis valitsevast küllusest ahvatlevad. Sõitsin Narva, rääkisin peaarst Manfred Sillandiga, kes oli haigla praeguse juhi Olev Sillandi isa, ja tema ütles, et kirurgi tol hetkel vaja polnud ning tegi ettepaneku asuda uroloogi kohale. Ma olin nõus. See on ju samuti kirurgia,” rääkis Gussev.
Huvitav kokkusattumus
Tema sõnul meeldis Narva linn talle esimesest hetkest ning näis täiesti tuttav. Tegelikult avas Kreenholmi manufaktuuri rajamisega kuulsaks saanud Vene puuvillatööstuse pioneer Ludvig Knop Rodnikis 19. sajandil samuti tekstiilitehase.
“Rodnikis lasi Knop ehitada töölistele samasugused kasarmud nagu Narvas, isegi haigla, milles töötasin, tuletas Narva oma meelde. Mõõtudelt väiksem, aga samas stiilis. Näete, milline huvitav kokkusattumus,” märkis doktor Gussev.
On huvitav, et ajaloolise hoone peafassaadil olev kiri “Haigla Romanovite valitsemise 300 aasta mälestuseks” elas üle nõukogude aja. Seda ei vahetatud välja näiteks lausete “Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige” või muu poliitiliselt sobiva vastu suuresti tänu Narva meedikutele.
Vissarion Gussev meenutas, et 1970. aastatel nõudis Narva juhtkond sildi mahavõtmist, kuid haigla parteiorganisatsiooni sekretär asus seda kaitsma ja suutis kolleegide toetusel vastu pidada.
Asendas ka seksuoloogi
Esimesed 16 aastat oli Vissarion Gussev Narvas ainus uroloog. “Koormus oli väga suur – haigete vastuvõtt, töö statsionaaris… Peale selle tuli asendada ka seksuoloogi, kui vastavate küsimustega minu poole pöörduti. Selliseid spetsialiste nagu seksuoloogid tol ajal haiglas polnud, kuid sellest hoolimata vajasid inimesed konsultatsioone,” lisas doktor Gussev.
Ta märkis, et kogu oma karjääri jooksul, kuni tänase päevani välja, on tal tulnud pidevalt spetsiaalsetel kursustel midagi juurde õppida, et edukalt oma ülesandeid täita.
Tehniline progress meditsiinitehnika alal on viimase poole sajandi jooksul ikka väga suure sammu edasi teinud. Arstide, sealhulgas kirurgide hulgas, pole pikk tööiga harv nähtus ja ka doktor Gussev ei kavatse veel lähemal ajal teenitud vanaduspuhkusele minna. Mitte sellepärast, et ta ei taha.
“Minu ja mu pere jaoks on teenitud raha väga oluline. Poeg jäi tööta, teda on vaja aidata. See tähendab, et pean veel paar aastat töötama,” märkis mees.
Kui doktor Gussev ühel päeval ikkagi oma töökohalt lahkub ja teenitud vanaduspuhkusele jääb, ei jää Narva haigla kirurgiaosakond uroloogita. Lihtsalt kolleeg Sergei Luts peab siis üksinda ära tegema kogu selle töö, millega nad siiani koos Gusseviga kahepeale toime tulid.
Spetsialistide põuda saaks leevendada
Eesti meditsiini üheks peamiseks probleemiks peab Vissarion Gussev spetsialistide puudust. Tema hinnangul tuleks meil arstidele rohkem palka maksta, siis ei sõida nad enam jõukamatesse riikidesse, kus sama töö eest mitu korda rohkem makstakse.
Süüdistada lahkuvaid arste patriotismi puudumises tähendab sama, kui süüdistada 43 aastat tagasi Narva tulnud Gussevit selles, et ta kolis Eestisse. Mees tuli ise ja tõi oma pere ära selleks, et nad saaksid peale kartuli ka midagi muud süüa.
Samuti saaks tema meelest hoida meditsiinikõrgkoolide vilistlasi Eestis, pakkudes neile võimalust saada tasuta haridus, selle asemel et kohustada neid siin töötama mingi hulga aastaid.
Kuivõrd reaalne on taolise nõukogude süsteemi meenutava vilistlaste jaotamise rakendamine, kas valitsus võib sellele välja minna, on raske ennustada, tunnistas doktor.
Küsisin, kas tema hinnangul on meedikutel õigus oma huvide kaitseks ka streikida. “Mul on sellega keerulised suhted. Muidugi ei ole streik probleemide lahendamise kõige parem viis,” vastas meedik. Probleemidele tähelepanu pööramiseks teisi viise tema kolleegidel ei ole. Aga streikida püütakse lühiajaliselt ning patsientidele võimalikult valutult.
Töötuse probleem meedikuid Eestis ei puuduta. Arvatavasti on arstidel väga meeldiv nõudlust tunnetada. “Jah, kahtlemata. Noored inimesed, kes lähevad arstiks õppima, võivad tunda end homme kindlalt,” rääkis Narva haigla kõige vanem spetsialist.
Kirglikku kalameest Gussevist ei saanud
Vissarion Gussevi ja tema abikaasa peamiseks harrastuseks on Eesti Elektrijaama lähedal Narva jõe kaldal asuv suvila. Seal nad puhkavad, teevad aiatöid, aga lähedalasuv veehoidla ei ole
“Mõned minu kolleegid, kelle suvilad on meie kõrval, on kalastamisse väga kiindunud. Kuid mina olen selle suhtes ükskõikne. Arvatavasti on asi selles, et kasvasin üles kohas, kus polnud jõgesid ega järvi, aga kui juba nooruses sellise kirega ei nakatu, siis küpses vanuses enam kalavetele ei tõmba,” ütles mees.
ROMAN VIKULOV
