Jõgevalt pärit Andrei Zevakini saateid vaatab umbes sama palju inimesi kui igal õhtul „Aktuaalset kaamerat“ – noormehe kanalil on üle 144 000 jälgija.
Kui sul tekkis küsimus „Kes on Andrei Zevakin ja millisest kanalist on jutt?“, siis vastus on lihtne: tegemist on suunamudijaga, kes tegi maailma populaarseimasse internetipõhisesse videokeskkonda YouTube oma kanali ja pakub seal peamiselt nooremat publikut kõnetavat sisu.
Zevakini populaarsus ei ole maitse asi, vaid seda kinnitavad kuivad faktid. Avades tema viimased videosaated, tuleb välja, et kõige populaarsemat on vaadanud ligi 150 000 silmapaari, isegi vähem furoori tekitanud videod on kogunud üle 50 000 huvilise tähelepanu.
Isikliku internetipõhise kanali loomine on tänapäeval kerge – selleks on tarvis mõnd klikki ja veidi tehnilist taipu. Hoopis keerulisem on luua sellist sisu, mis kümnete atraktiivsete kanalite seast silma paistab ja mida inimesed ikka ja jälle vaadata sooviksid.
Zevakin on sellega hakkama saanud ja naerutab põlvkonda, kus paljud enam „Aktuaalset kaamerat“ ei vaata.
Kui internetistaarid seostuvad tihti labasusega, siis Zevakini taust räägib teist keelt: Jõgeval põhikooli ja Tartu Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud 24-aastane noormees on tegelenud võistlustantsu ja jalgpalliga ning õppinud Heino Elleri nimelises muusikakoolis klaverit.
Andrei, palun kirjelda inimesele, kes sinu tegemisi ei jälgi, mida sa igapäevaselt teed?
Ma olen muusikaprodutsent, see on minu põhitöö. YouTube on minu kõrvaltegevus, mida teen meelelahutuseks – see on videoplatvorm, kus saad kõike teha, ise valid oma stiili. Ma alustasin enda väljendamist muusikavideotest ja kuna mulle on alati meeldinud inimesi lõbustada – olen selline veidike pullivend –, siis panin need kaks asja kokku.
On selline populaarne žanr nagu reaction-videod – paned kaamera käima, filmid seda, kuidas sa vaatad mingit saadet – näiteks „Rannamaja raju reede“ –, reageerid sellele ja kommenteerid. Sellest reageerimisest tulebki kokku humoorikas video, mis lahutab inimeste meelt. Millegipärast inimestele meeldib vaadata, kui keegi teine reageerib mingile asjale. Vaatajad saavad ennast sellega seostada ja kaasa mõelda, samastada. Ma tegelikult ju ei ütle midagi erilist! See formaat sobib mulle, sest olen alati olnud see, kes kommenteerib ja kellel on midagi öelda. Kaamera ees olemine, etlemine, kerge näitlemine pole minu jaoks kunagi probleem olnud. Tunnen ennast mugavalt.
Kuidas sa sellise žanrini jõudsid?
Ma jäin kevadel kolmeks kuuks koroonavangi Ameerika Ühendriikidesse, kust ma ei saanud tükk aega Eestisse reisida. Tegime muusikat, ühel hetkel pandi kõik kohad kinni ja polnudki enam midagi oma ajaga teha. Hakkasin videote kallal töötama.
Esimene video ei muutunud nii populaarseks, aga postitasin iga kolme-nelja päeva tagant uue video, mis on Eesti kontekstis väga haruldane YouTube’i kanalite jaoks, ja asi hakkas toimima. See on nagu lumepalliefekt. Kaasa aitas see, et kohe alguses tekkis ühe videoga seoses nii-öelda skandaal, kus [raadiosaatejuht ja internetikuulsus] Brigitte Susanne Hunt oli minu peale päriselt solvunud ühe kommentaari pärast ja meedia võttis selle üles. See mõjus minu kanalile reklaamina, aga see polnud kuidagi teadlik tegevus.
Praegu on minu prioriteet muusika, oma kanalisse teen videoid tuju järgi, nii nagu jaksan.
Sinu tehtud muusika ja muusikavideod on saanud palju tähelepanu, ka üle miljoni vaatamise internetis. Samas kui võrrelda seda sellega, mida sa YouTube’is oma näoga teed, siis tundub, et sealt tuleb populaarsus kiiremini.
See on naljakas, kuidas internet toimib, väga veider. Inimesed näevad muusikaga kõvasti vaeva, teevad paljud tööd ja lõpuks nende loomingut kuulab ainult paarsada inimest. Ja see võib kesta aastaid nii! Samas teed YouTube’is video ja see läheb nii-öelda huugama!
Eks see ole mingil määral veider ja ebavõrdne, aga samas YouTube’is sa niisama läbi ei löö. Sul on vaja sisu, see peab olema hea. Mul oli konkreetne idee ja see hakkas toimima. Saan läbi selle ka oma muusikat tutvustada.
Tehniliselt võib videoid teha väga lihtsate vahenditega – ma alustasin näiteks oma katkise nutitelefoniga. Mis tehnika sul on, ei huvita kedagi. Lõpuks on kõik ikkagi sisus kinni.
Mulle seostub sinu tehtavate saadetega umbes 10–15 aastat tagasi oma populaarsuse tipus olnud „Ärapanija“ – Peeter Oja ja Mart Juur istusid laua taha ja hakkasid telesaateid kommenteerima.
Minu eeskujud on välismaal. Formaat on mingil määral võib-olla sarnane, aga see, kuidas ma seda täidan ja teen, on hoopis teistsugune. Mul on raske võrrelda ennast teistega, teen oma asja.
Mu eesmärk on algusest peale olnud see, et ma ei solva kedagi. Tean, et sellist tüüpi humoorikad videod võivad olla inimeste jaoks õrnad ja kui ütlen midagi valesti, siis on kohe katastroof. Ma teen nalja, panen veidi puid alla, aga ma ei solva inimest või tema välimust. Ma teen nalja selle üle, kuidas keegi käitus või mida ütles.
Internetimaailm on vahel karm, sest inimesed ei süvene sisusse ja kujunevad valearvamused.
Jah, konteksti ei viitsi keegi uurida. Sama asi oli näiteks Brigitte teemaga – ta ütles, et justkui ma solvasin tema kaaslast, aga kontekstist keegi ei rääkinud, et kust selline jutt üldse tuleb. Lõpuks ma selgitasin seda oma videos, milline oli kontekst ja et ma ei solvanud kedagi. Süvenemise asemel on lihtsam olla lihtsalt millegi poolt või vastu. Mulle meeldib, et saan tegelikult kõikidega hästi läbi – ka need, kelle üle ma olen veidi nalja teinud, mõned on isegi kirjutanud, et väga lahedad naljad!
Kes on su vaatajad?
Põhiline vanus on 18–24 eluaastat, populaarsuselt teine vanusegrupp on üllatuslikult 25–35 ja alles kolmas 13–17. Üle 50-aastased ei hakka mu videoid vaatama, aga tegelikult on vaadatud ka selles vanuses. Kindlasti ei ole mu põhiline oskus luua videosisu väikestele lastele. Need reaktsioonivideod, mida ma praegu teen, on suunatud väga laiale massile, seal ei ole praktiliselt üldse piire.
Su kanalil on 144 000 tellijat – see on ju ülisuur number!
See on haige! Näiteks kui ma panen oma uue video üles, siis on võimalik seda vaadata ka otsepildis, hiljem jääb salvestus üles ja saab igal ajal uuesti vaadata. Ja otsepildis vaatab mitu tuhat inimest korraga! See on Eesti kontekstis täiesti uskumatu number!
Tuntakse sind tänaval ära?
Jaa, see on teema… See on selline huvitav, mõnus. Olen siin meie vestluse ajal (kohtumine toimus Tallinnas Ülemiste keskuses – toim) juba vähemalt nelja pilku näinud. Mulle on alati meeldinud tähelepanu keskpunktis olla, mulle meeldib inimeste meelt lahutada. Ära vaata niisama kusagilt kaugelt, tule lähemale ja ütle tšau! Mulle meeldib suhelda. Inimesed julgevad ikka ka ligi tulla ja öelda häid sõnu.
Siin võiks istuda mõni poliitik ja ilmselt teda ei tuntaks ära, samal ajal sind tuntakse. On see kindel vanusegrupp?
Raske on täpset vanusepiiri paika panna, aga põhiline on 18–30 eluaastat. Samas on igasuguses vanuses inimesi, kes on tulnud juurde ja kellega olen rääkinud. See on üllatav ja väga lahe! Mingil määral see on nagu Nublu fenomen – Nublut teavad kõik, igas vanuses!
On videod sinu jaoks ka rahateenimise koht?
Ma ei ole kunagi teinud seda raha pärast. Tean, et YouTube’is rikkaks ei saa. Teen seda puhtalt meelelahutuse pärast. Aga populaarsus on kasvanud, vaatamisi on rohkem ja väiksed rahasummad on selle eest liikunud. Kui teha seda sellisel tasemel nagu ma praegu ja leida ka sponsoreid juurde, siis on võimalik kuidagi ära elada, arved maksta. Minu põhiline sissetulekuallikas on see, et ma käin esinemas, nüüd on mul YouTube’ist lisasissetulek.
Su ettevõte on registreeritud Jõgevale. Milline on su seos Jõgevaga?
Olen Jõgevalt pärit, mu ema on Jõgeval perearst, mul on seal kooliajast sõbrad, püüan ikka käia nii palju kui vähegi võimalik. Külastan mampsi ja kassi nii palju kui saan. Mängin jalgpalli Jõgeva Wolvesis, aga sel aastal pole olnud aega väga palju platsil käia (tänavu on Zevakin osalenud ühes, eelmisel hooajal üheksas mängus – toim).
Minisõnaraamat internetipõlvkonnaga suhtlemiseks
Suunamudijad kasutavad palju ingliskeelseid väljendeid ja slängi, mis kandub edasi nende vaatajate sõnakastusse. Et oleks lihtsam internetipõlvkonnaga suhelda, püüab Vooremaa selgitada sageli kasutatavate sõnade tähendust.
beef – vimma kandma, viha pidama;
challenge – väljakutse; kasutatakse tihti ka probleemi või mure tähenduses;
content – sisu; internetislängis sotsiaalmeediasse laetud pilt või video;
DM – direct message ehk interneti suhtluskeskkondades kellelegi otse kirjutama;
Estonglish – eesti ja inglise segakeel;
fake – käituma enda iseloomuvastaselt, et midagi saavutada, võltskäitumine;
flex – eputama, uhkustama;
hate – viha, halvakspanu;
low-key – natukene; vaikne ja rahulik, mitte kuigi pealetükkiv või tähelepanuväärne;
merch – lühivariant ingliskeelsest sõnast merchandise, mis tähendab kaupa; sellega mõeldakse nänni, mida suunamudijad müüvad;
puid alla panema – kedagi norima, kritiseerima;
roast – kedagi humoorikalt norima;
side hustle – kõrvaltöö, haltuura;
sketchy – kirjeldab inimest, kes käitub kahtlaselt, ettearvamatult ja kummaliselt tavalistes olukordades;
support – toetus, abi.
Väljendid on kogutud Andrei kanalilt youtube.com/andreizevakin
