Keskealised ja vanemad jõgevlased mäletavad ehk veel aega, mil Jõgeval Gagarini (ehk praeguse Aia) tänava ääres seisid pikki aastaid tulevase spordihoone poolikud müürid. Rakvere linna „kaunistasid“ 1930. aastatel samal viisil pooliku teatrimaja müürid, mida rahvasuus pikapeale tuvihotelliks kutsuma hakati: ei olnud tolgi ajal lihtne kultuuriobjekti jaoks ehitusraha leida. Ent nagu Jõgeva spordihoone, sai ka Rakvere teatrimaja lõpuks valmis ning tänavu 26. veebruaril tähistati väärikas hoones teatri 70. sünnipäeva.
Sünnilinna juubilarteatri uksest sisenedes hakkan automaatselt rehkendama, kui suure osa selle teatri elueast ma tema tegemisi olen jälginud: kord lähemalt, kord kaugemalt, kord innukamalt, kord leigemalt. No see võis vahest 1965. aasta paiku olla, kui ma sinna esimest korda sattusin — vististi „Okasroosikest“ vaatama. 45 aastat on tublisti rohkem kui pool 70st…
No ei ole need kõik head aastad olnud, ei ole. Kahjuks kuulusid kehvemapoolsete hulka ka need, mil ma hilisteismelise kultuurijanuse maailmaparandajana ootusrikkalt esietendustel käisin — et ehk see lavastus toob ometi mingeid lootuste tuuli. Ja pidin enamasti jälle pettunult koju tulema, kandes justkui isiklikku vastutust ja isiklikku häbikoormat järjekordse „ämbri“ pärast. Väikese linna inimesele läheb tema kodulinna teatri saatus ilmselt rohkem korda ka kui suure linna inimesele: paljukest tal neid asju siis on, mille üle sel määral rõõmustada või kurvastada.
Vahepeal on Rakvere Teatril olnud paremaid ja halvemaid aegu. Viimasel ajal ajavad mind aga need seitsekümmend kilomeetrit, mis mind seitsmekümneaastasest Rakvere Teatrist iga päev lahutavad, lausa vanduma, sest mulle tundub, et seal toimub kogu aeg midagi sellist, millest tahaks osa saada. Toovad seal häid tükke välja, korraldavad häid kontserte, teevad näitusi, kutsuvad alternatiivtruppe külla, peavad Baltoscandalit jne. Ja Ülle Lichtfeldt on ikka veel Rakvere Teatris, vaatamata sellele, et iga sülelapski teda tänu televisioonile tunneb. Vanasti pühkisid sellise kaliibriga staarid esimesel võimalusel Rakvere tolmu jalgadelt…
Pikk vanniskäik
Ülle Lichtfeldtile on juubeli ajaks leitud mitte just kadestamist vääriv roll. Kui piletikontrollijad ja kohanäitajadki on tohtinud end juubeliõhtuks üles lüüa, siis teatri esinäitlejanna peab suure osa juubelipeo ajast veetma vannis, kuhu kolleeg Anneli Rahkema teda pealegi alailma uputada püüab: juubelipeole tulnud teiste teatrite esindajate etteasteid seovad nimelt stseenid ühest Rakvere Teatri viimase aja menulavastusest „Toatüdrukud“ ja seal just taolised jõhkrad stseenid nonde näitlejate vahel aset leiavad.
Teiste teatrite etteasted on juubilari enda soovi kohaselt kuidagi seotud Rakvere Teatri repertuaariga. Kes annab oma minietenduse live’is, kes näitab kodus valmis tehtud videot. Juubilar ise näitab katkeid viimase aja ühest olulisemast lavastusest „Johannese passioon“, milles saavad kujuteldavalt kokku kolm eri ajastutest pärinevat eesti luuletajat, Juhan Liiv, Juhan Smuul ja Juhan Viiding, kellega seekord seltsib ja Juhan Liivi vanem vend Jakob: temap’ see oligi, kes omal ajal Rakvere Teatri ehitamise ja selleks raha kogumise algatas.
Kui kahevaatuseline juubelietendus lõppenud on, kutsutakse lavale kogu teatripere ja jagatakse välja kolleegipreemiad. Esimesena saab selle Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane, Rakvere Teatri projektijuht Heigo Teder, kes nimetatakse parimaks korraldajaks. Kui preemiad jagatud, hakkab laval äkki sadama kullavihma, justkui tahaks kõrgel lava kohal pesitsev Rakvere Teatri vaim teatriperele öelda: te kõik olete tublid ja te kõik olete mulle tähtsad. On ilus ja suisa harras hetk, mis siis, et kullavihma tekitamiseks on kasutatud kullakarvalist kilepaela…
Kui Rakvere Teatri maskottideks ehk Kaduviku Meesteks kehastunud teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ja endine direktor Indrek Saar järgmisel hetkel kõik saalisolijad lavale kutsub, ei söanda rahvas esialgu tulla. See oleks justkui püha pind, millele profaani jalg ei tohi astuda. Lõpuks siiski minnakse, sest selgub, et üle lava läheb lühim tee väikesesse saali ja just seal teatri sünnipäevapidu jätkub. Lava ületades viskan pilgu ka vanni. Selgub, et Lichtfeldt pole surmaohus olnudki: vett on vannis ehk paarikümne sentimeetri jagu, aga näitlejanna „mängis“ selle oskuslikult ääretasa täis…
48 aastat Rakravis
Etendusjärgses melus satun kokku alles mõni kuu tagasi pensionile läinud Viive Aamisepp-Käroga, kes oli minu koolipõlves Rakvere Teatrile ehk seesama, kes Ülle Lichtfeldt praegu. Ei suuda end tagasi hoida temalt küsimast, miks tema, tõmmusilmne sügavahäälne kaunitar omal ajal siia jäi, kuigi teatril olid siis tunduvalt kehvemad ajad kui praegu. Aamisepp muigab ja ütleb, et pakkumisi tehti küll, aga temast polnud ikka minejat. Ja mõni pakkumine jäeti tegemata ka.
„Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur olla öelnud, et võtaks selle Aamisepa oma truppi küll, aga meie naised söövad ta siin ju ära,“ meenutab näitlejanna. „Hiljem käisime koos abikaasa Volli Käroga veel korra Viljandis kohta ja korterit vaatamas, aga tundsime, et see pole ikka see õige koht ja tulime tagasi.“
Nii teeniski Tallinnast pärit näitlejanna 48 aastat teatrimuusat linnas, mida ta lapsepõlves Rakraviks nimetas: ta revidendist isa käis siin aeg-ajalt komandeeringus, lapsele jäi linna nimi aga valesti meelde.
Teine, kellest küsimusi esitamata mööda ei saa minna, on teatrikriitik Pille-Riin Purje, kes on just teatri juubeliks valmis saanud „Johannese passiooni“ lavastusmonograafia, mis põhineb lavastuse käekäigu pikaajalisel jälgimisel. 56st senini toimunud etendusest on Purje ära vaadanud 35. Mõtlen, et tema oskab ehk seletada, miks Rakvere Teatril praegu nii hästi läheb. Väike linn, masuaeg — ja nemad muudkui õilmitsevad.
„Nad julgevad ka praegusel pealiskaudsuse ajal asjadesse süveneda, oma joont ajada ega arva, et publikule tuleb eelkõige meelelahutust pakkuda,“ ütleb Pille-Riin Purje ja tunnistab, et sai just siin, Rakvere Teatris oma vahepeal kõikuma löönud teatriusu tagasi. „Aga võib-olla tuleneb see kõik Üllar Saaremäe teistmoodi, nn punkmõtlemisest, mida ta siin juba neliteist aastat on harrastanud?“
Selline seletus mulle meeldib. Ja lõpuks näen rahuldustundega, et ka Lichtfeldtil on lubatud kuivad riided selga panna ja piduliste hulka tulla. Lahkun, hinges teadmine, et mu sünnilinna teatril läheb hästi. Võib-olla paremini kui kunagi varem.
iii
RIINA MÄGI
