Põltsamaal Marja tn 4 asuva maja õue kukkus 1944. aasta suvel lennukipomm, mis jäi mingil põhjusel lõhkemata ning mis nüüdseks on ammu paksu pinnasekihi alla mattunud. Paraku ei õnnestunud seda üleeile leida ka Päästeameti demineerijatel, nii et majaperenaisel tuleb tülika “naabriga” endiselt krunti jagada.
Pommi kukkudes sündmuspaigal viibinuid praegu enam elavate kirjas pole, küll aga elab Pärnus 86-aastane Arthur Tammekivi, kes 1944. aasta hilissügisel pärast sõjateelt naasmist Marja tn 4 majas toona elanud vanapaari juurde korterisse sai: tema enda 70-
“1944. aasta suvel oli rinne kaks nädalat Põltsamaa kohal seisnud ja sel ajal hävis kuuskümmend protsenti linna majadest,” meenutas Arthur Tammekivi. “Eriti hullu pilti nägin sõjaväest tulles siinpool jõge, teisel pool jõge oli hävingut vähem.”
Tammekivi teada lennukipomme Põltsamaale rohkem ei kukkunudki kui kaks: üks süütas lõhkedes tema kodumaja ja teine langes lõhkemata Marja tn 4 õue.
“Kui mina 1944. aasta sügisel siia elama tulin, oli pommi langedes tekkinud auk veel maa sees hästi näha ja augu ümber oli püstitatud laudtara, millel seisis venekeelne silt “Aviobomba”,” meenutas Tammekivi. “Ajapikku tõmmati tara üha koomale, sest see jäi õues liikumisel ja toimetamisel ette. Lõpuks kutsuti kohale ka sõjaväe esindaja. Üks eesti keelt kõnelnud ohvitser tuligi, aga arvas, et selle tühja asja pärast pole mõtet demineerijaid kohale kutsuma hakata. Nii see auk ajapikku kinni vajuski. Natuke kõhe tunne oli küll autot otse pommi peal hoida, aga samas olime selle olemasoluga juba harjunud. Onu ütles mulle küll, et mis sa kardad, võta pommil sabast kinni ja tõmba see välja, aga mina seda proovima ei hakanud.”
Ohutus sügavuses
Pommil sabast kinni saada ei õnnestunud üleeile ka demineerijail. Arthur Tammekivi juhistest ja metalliotsija signaalist juhindudes kaevati küll kaks üsna sügavat auku, aga pommi kummastki vastu ei vaadanud.
“See peaks päris suur “tükk” olema. Sellest pommist, mis samal ajal meie maja juurde kukkus, jäi igatahes nii sügav auk järele, et sellesse ronides paistis ainult peanupp välja,” ütles Arthur Tammekivi. “Väga sügavale ei tohiks ta ka vajunud olla, sest siin tuleb varsti paekiht vastu.”
Demineerijad arvasid siiski, et pomm peab olema kas ohutus sügavuses või on keegi selle üldse vahepeal välja kaevanud. Viimast ei pidanud Tammekivi siiski tõenäoliseks. Sama meelt oli ka praeguse majaperenaise Aleksandra Teemaa tütar, kes lõunapausi ajal ema koduaias toimuvat vaatama tuli, aga oma nime avalikustada ei soovinud.
“Minagi olen lapsepõlvest peale teadnud, et siin õues pomm on ja ära pole seda kindlasti keegi viia saanud,” ütles ta. “Ka meile pole see aias kaevamisel ette jäänud. Tõsi, kõige suuremad, veetorustiku paigaldamisega seotud kaevamistööd kulgesid siit pisut eemal.”
Pärandus järeltulijatele
Kui teisegi augu kaevamine tulutuks osutus, leidsid demineerijad, et pole mõtet rohkem aega raisata ja kena muruplatsi rikkuda, sest arvatavasti on pomm nii sügaval, et ei jää kellelegi ette ega ole siis ka ohtlik.
“Aga kui mingeid kaevamistöid plaanis teha on ja kellelgi mingeid kahtlusi tekib, siis andke teada: tuleme kindlasti jälle kohale,” ütlesid mehed.
Majaperenaise tütar aga ütles, et eks siis tule teadmist võimalikust pommiohust põlvest põlve pärandada: et järeltulijadki teaksid ettevaatlikud olla.
“See on mõistlik mõte küll,” kommenteeris Päästeameti avalike suhete büroo juhataja Beata Perens. “Ka kohalik omavalitsus võiks võimalikust pommiohust kõnealuses paigas teadlik olla: igasugused suuremad kaevamistööd tuleb ju omavalitsusega kooskõlastada. Selleks aga, et pommi otsimiseks suurem operatsioon käivitada ja rasketehnikaga peale minna, peaks olema täpsem info pommi asukoha kohta ning sellest lähtuv ohuhinnang, mis pommi iga hinna eest kahjutuks tegemist nõuab. Antud juhul seda pole.”
RIINA MÄGI
