56 voot ehk noorest Pragist vana Pragini

Uudo Pragi ligi 74aastasest elukaarest olid siinkirjutajale tuntud 56, alates tema teisest õppeaastast Tartu ülikooli tudengina. Kõige tihedamad sidemed olid meil ülikooli ajal ja vahetult pärast seda.

Alates sügisest 1966 töötasime koos ülikoolis, kus Uudo pärast minu pensionile jäämist tegutses veel neli ja pool aastat, emeriteerudes 2009. aasta alguses. 

1960. aastad

Kui minust sai septembris 1959 Tartu ülikooli geograafiaosakonna tudeng, sattusin majandusgeograafia rühma. Poistest olin vaid Madis Arujat (1936-1994) näinud varem, nimelt augustis 1957 ülikooli sisseasumiseksameil. Esmalt sain tuttavaks Arvo Kisperiga (1938-1979), kelle kodust Väike Kaare tänava alguses käisin mööda ning mõnikord astusin sissegi. Arvo voorimehest isa oli Eesti ajal ehitanud ärklikorrusega maja, mis aga Nõukogude ajal täideti paksult sundüürnikega, nii et viieliikmelisele Kisperi perele jäi vaid üks köögiga tuba. Septembris saadeti meid kõiki kolhoositööle Lootvinasse, kus tutvusin ka Uudo Pragiga.

Kokku oli meid kursusel 17 noort inimest, neist Uudo kõige noorem, vaid 17aastane. Õppetöö toimus kolmes – majandusgeograafia, loodusgeograafia ja klimatoloogia – rühmas. Loodusgeograafia kandis tollal ametlikult füüsilise geograafia nime. Kui loodusgeograafia ja klimatoloogia rühmas õppis kummaski neli tüdrukut ja üks poiss, siis majandusgeograafias oli olukord vastupidine.

Pärast ainukese tüdruku lahkumist ülikoolist jäid sinna rühma vaid noormehed. Tudengid elasid tollal kas internaadis ehk intris (ühiselamus) või erakorteris, kuid omavahelises suhtlemises elukoht alati määrav polnud. Märkasin, et Arvo ja Uudo moodustasid teineteist täiendava paari, samas kui intris elavail Madisel ja Uudol palju omavahelist suhtlemist polnud, või kui oli, siis vaid ühepoolne. Nimelt armastas Madis Vene sõjaväge (mereväge) läbinuna kamandada noorukest Uudot, kes aga ei tahtnud endast viis ja pool aastat vanemat rühmakaaslast eriti kuulata. Ka mitmeaastase töökogemusega Arvo jagas Uudole õpetust ning see jõudis pärale. Liitusin kuidagi märkamatult nende kahega ning meist kujunes kolmik, kellele Uudo pani nime “kolm musketäri”. Arvatavasti ühendas meid päritolu lihtrahva hulgast.

Ühiseks huviks kujunes raamatupoodide külastamine ning raamatute ja atlaste ostmine. Raamatud olid tollal küllaltki odavad. Et Ida-Saksa (DDR-i) mark oli võrdsustatud Vene rublaga, siis olid meile odavad ka seal välja antud saksakeelsed raamatud, mida müüdi kahes kaupluses.

(Järgneb)

OTT KURS

blog comments powered by Disqus