56 voot ehk noorest Pragist vana Pragini

(Algus 26. augusti Vooremaas)

Kohalolijaist oli viimati nimetatatud kraad kõigil, kuid eriti suurt teadusartiklite pagasit polnud meist kellelgi. Tol koosolekul näitas huvi kateedri professori koha vastu vaid Pragi. Ma ei tea, kas arutelu sai protokollitud või mitte, kuid pakkusin siis välja, et Pragi võiks jätkata oma tegevust doktoritöö kirjutamisega ning kui see on valmis, siis saaks asja edasi arutada. Sellega jutt lõppeski ja edaspidi Uudo sel teemal ei kõnelnud.

Neid ridu siin tagantjärgi targana kirja pannes arvan, et Uudo Pragi võinuks teha oma trükis avaldatud artiklite ja õppevahendite põhjal tavalisest ulatuslikuma autoreferaadi, mida olnuks võimalik kaitsta doktoritööna. Selliseks suureks ettevõtmiseks pidanuks Uudol olema aga abilisi, nii nagu oli Salme Janovnal aastail 1968 ja 1969. Nõukogude ajal ei pruukinud nn kateedri professor olla juht, nagu seda hilisemal ajal on nõutud, sest selleks oli siis kateedrijuhataja. Nii võinuks Nõukogude aja lõpus täituda ka Uudo Pragi lapsepõlveunistus. Samas oli Uudo alati rääkinud, et professor peab olema juht, kes jagab teistele välja teemad ning abistab ja kontrollib nende täitmist. Kuid elu lõpuaastail oli Uudo Pragi täiesti rahul ka oma emeriitdotsendi staatusega. 

1990. aastad

Kui Uudo uuel Eesti ajal töötas inimgeograafia lektorina, siis meil erilist suhtlemist polnud, sest sihtrahastatud inimgeograafia projektides ja grantides ta ei osalenud. Ta oli leidnud oma niši õpikute koostamises, kusjuures talle olid toeks ja arendasid edasi tema kiirelt kirja pandud tekste kas tegevõpetajad või geograafia didaktik Ülle Liiber (1957). Kui Uudo näitas mulle õppevahendi “Sissejuhatus inimgeograafiasse” käsikirja, soovisin, et seda hakkaks toimetama Hill Kulu (1967), kes oli oma Soomes kaitstud väitekirja sissejuhatavas peatükis käsitlenud inimgeograafia arengu probleeme. Kulul aga polnud siis aega ning varsti ta üldse lahkus Eestist. Nii ilmuski Uudo Pragi igati huvitav ja ajakohane õppematerjal 2002. aastal toimetamata kujul.

Uudo luges endiselt palju ja kiiresti, kusjuures tal oli kombeks näppida lugemise ajal raamatus ükshaaval nurka pidi läbi kõik lehed. Lugedes oli ta nii süvenenud, et ei näinud ega kuulnud midagi muud, isegi püssipauku. Ta omandas loetu väga kiiresti, kuid samal ajal kurtis, et ei tule ideid loovaks tegevuseks. Ehk oli asi hoopis selles, tal ei jätkunud püsivust ega meelekindlust juurdlemiseks ning jäi lootma vaid välkideedele. Kui neid ei tulnud, kaotas ta lootuse ning muutus pessimistlikuks. Kuid loomulikult oli tal rohkesti ka helgeid hetki, mil ta säras ja puistas oma vaimuvara salvest huvitavaid repliike.

Geograafiliste ja ilukirjanduslike teoste kõrval paelusid teda eriti ajaloolise sisuga raamatud, mida ta endale pidevalt ka ostis. Nii tundis ta hästi Euroopa ja Venemaa valitsejate elulugusid. Kui ta oli saanud jälle aasta vanemaks, lausus ta, et on kauem elanud sellest ja tollest valitsejast.

Kunagi 1990. aastail rääkis juba halli habemega Uudo enda kohta sellise loo. Linnaliini bussi oli sisenenud piletikontroll, kellele Uudo hakanud ette näitamiseks otsima taskupõhjast sõidupiletit, kuid kontroll löönud selle peale käega ning lausunud: “Pole vaja, teie sõitmised on sõidetud!” Uudo Pragi polnud tollal veel 60aastanegi.

2000. aastad

Enne aastatuhande vahetust sain kirjastuselt Sinisukk tellimuse hispaaniakeelse kolmeköitelise geograafiaentsüklopeedia tõlkimiseks. Et tähtaeg oli suhteliselt lühike, ei suutnuks ma ise tollal küllalki pingelise töö kõrvalt kõiki köiteid tõlkida. Küll olin nõus olema kõigi tõlgete juures konsultant. Teadsin, et Jussi Jauhiainen oskab hästi hispaania keelt ning pöördusin esmalt tema poole. Sain aga eitava vastuse, sest Jussi pidas sellist tegevust ebaoluliseks, aeganõudvaks ja odavaks. Tegelikult ei osanud ta siis veel ka eriti hästi eesti keelt, kuigi oli juba siirdunud ingliskeelseilt loenguilt eestikeelseile.

Pöördunud siis Uudo poole, sain kohe nõusoleku. Nagu tavaliselt, tegi Uudo ka selle töö kiiresti ära. Varasema kokkuleppe kohaselt vaatasin üle tema tõlgitud teksti ning muutsin seda mitmes kohas. Lõpliku kuju andis tema tõlkele kirjastuse ametlik toimetaja Mare Vetemaa (1946-2008), kelle tegevust Uudo aga eriti ei hinnanud.

Toetanud ühes pingelises olukorras kirjastuse toimetaja seisukohta, sai Uudo minu peale pahaseks, kuid rahunes peagi. Kui viimane tööleping hakkas lõppema, selgus, et Uudo Pragil pole piisavalt dotsendi staaži emerituse tiitli saamiseks. Ta küsis siis minult, kuidas toimida. Soovitasin taotleda lühemaajalise erakorralise dotsendi kohta ning rääkisin sellest kohe ka geograafia osakonna juhataja Ülo Manderiga, kes oli lahkelt nõus Uudo taotlust toetama.

(Järgneb)

OTT KURS

blog comments powered by Disqus