Laupäeval kogunes 40 spordisõpra Põltsamaa Selveri parklasse, et järgmise 24 tunniga jõuda linnast nii kaugele kui võimalik.
Ilm põgenejaid ei hellitanud, sest jahedavõitu olud ning aeg-ajalt jopele kukkuvad vihmapiisad andsid märku, et lihtne olema ei saa. Ööseks lubas ka väikest miinuskraadi ning see muutis ilmselt olukorra nii mõnegi jaoks seda ebamugavamaks.
„Üks osaleja on Lätist, üks Venemaalt, ülejäänud Eestist,“ loetles üks korraldaja Ivar Tupp. See on tema sõnul üsna ootuspärane arv.
Ettevalmistus väga oluline
„Üritus toimub esimest korda, kunagi ei oska ette arvata. Aga kuna tegemist on varakevadega ja öösel tuleb miinuskraade, võib asi natuke keerulisem olla. Kindlasti oleks suvel osalejaid kordades rohkem, samas just praegu ongi huvitavam,“ arvas ta. Ühtlasi kinnitas nii tema kui ka idee maaletooja, Olle Rõuk, et järgmisel aastal põgenetakse ka, kuid siis juba teisest P-tähega algavast paigast.
„Marsruudid ammenduvad ja järgmisel aastal tekib uus teekond,“ põhjendas Tupp otsust. Rõuk lisas, et kui esialgu kaaluti esimene põgenemine viia Paidesse, siis seal tulnuks meri liiga kiiresti vastu. „See nullib ülespoole minemise suuna,“ täpsustas Rõuk.
Põhiliselt oli põgenejatel kaks teed: Tallinna alla Sakusse või Keilasse ning Valmiera poole. Kolmas sihtpunkt oli Ida-Virumaa. Ja selleks, et turvaliselt ning võimalikult ruttu sihtpunkti jõuda, oli vajalik ettevalmistus. „Öösiti on tanklad maal kinni, samuti putkad. Teekonna planeerimine on oluline: marsruut tuleb ette teha, mütsiga lööma minna ei saa, seega on eeltöö üsna oluline. Eks saame näha, kellel see paremini tehtud on,“ ütles Tupp.
Eeltöö oli seda olulisem, et osalejate liikumist piiras reegel, et suuri põhimaanteid võis maksimaalselt kasutada kilomeetri jagu ning seda üks kord iga maantee kohta. Põhimaantee kasutamine kehtis ka asulates sees. „Pärast võtame iga liikuja teekonna eraldi ette ja vaatame, kas reeglist peeti kinni,“ selgitas üks korraldaja. Peale selle mõõdetakse põgenemisteekond linnulennult.
Vägari külast ennast kirja pannud Annika Kuldmaa oli üks vähestest, kes otsustas suunduda Mustvee randa. Veel enne starti oli ta teelemineku üle rõõmus. „Minu kogemus piirdub vaid mudajooksuga,“ nentis Kuldmaa.
Nii plaanis ta teha iga paari-kümne kilomeetri järel pausi. „Esimese 20 kilomeetri järel on kodu, siis jõuan Jõgevale töö juurde, plaanin seal saunas käia ja puhata. Siis mõtlen, kas teen uue peatuse Veski külalistemajas või olen tööl kauem ja lähen otse Mustveesse,“ avaldas Annika enne starti oma plaane.
Ja nii asutas 40 startijat täpselt kell 12 minema igasse ilmakaarde. Kes end külma ilmaga õue ajada ei tahtnud, sai internetis kõigile kaasa elada ja teekonda jälgida. Kuus tundi hiljem selgusid ka esimesed, kes maantee reeglit rikkusid ning seega oma põgenemise katkestama pidid.
Järgmisel aastal jälle
„Saabusin Jõgevale kaheksa paiku, käisin saunas, puhkasin ja magasin umbes tunnikese. Kell 01.30 asusin uuesti teele. Kartsin küll, et jalad on kanged, aga väga hea enesetunne oli. Kuni Mustveeni ma pikemaid pause ei teinudki. Umbes iga viie kilomeetri järel natuke venitasin ja puhkasin. Väsimus tuli peale pärast 50. kilomeetrit,“ rääkis Annika Kuldmaa pärast suurt põgenemismaratoni. Kui teekonda mõõtnud telefonirakenduse järgi põgenes Annika 68 kilomeetrit, siis linnulennult mõõtes oli tulemuseks 58 kilomeetrit. „Tulemuseks 29. koht,“ oli Annika rõõmus. Olgugi et Mustvee linnasildist jäi natukene puudu.
„Kui sel korral läbisin raja täitsa üksi, siis nüüd on mõned sõbrad teada andnud, et nad osaleksid koos minuga järgmisel korral. Väga tänuväärt kogemus ja paras enese proovilepanek. Samuti oli suur au osaleda üritusel koos ultramaratoonaritega. Nad olid toeks ja jagasid kiidusõnu hoolimata sellest, et ma liikusin võrreldes nendega teokiirusel,“ kiitis Annika.
KERTTU-KADI VANAMB
