Aastal 1983 alustas Hille Müür kasvataja ja lasteaiaõpetajana oma tööelu Põltsamaa lasteaias Mari. Tänavu sai tööaastaid täis 37 ja ta paneb ameti maha. Lasteaiast võtab Hille kaasa ainult positiivsed mälestused ning mitme põlvkonna laste tänu.
„Mäletan seda päeva, kui esimest korda lasteaeda saabusin. Erilist riidevalikut mul tollal ei olnud, kuid olid kuldset värvi kingad, mis ma esimesel päeval jalga panin. Võib öelda, et need kingad tähistasid minu teekonna algust,“ sõnas Hille.
Lasteaed Mari alustas tööd 1973. aastal 19. märtsil. Esialgu oli see Põltsamaa lastepäevakodu nr 3 ja 1991. aastast Põltsamaa lastepäevakodu nr 2. Aastal 1999 nimetati lastepäevakodu ümber Põltsamaa lasteaiaks Mari. Võib täie õigusega öelda, et Hille Müür on lasteaias toimetanud ja kohal olnud algusaegadest peale.
Hille räägib: „Ma olin 31aastane, mul oli vaja laps lasteaeda saada ning täpselt samal ajal otsiti siia töötajat. Tulin tööle, kuid ma poleks arvanud, et jään nii kauaks. Aastad lendasid ja kiindusin lasteaeda üha rohkem. Iga aastaga süvenesin valdkonda järjest enam, käisin koolitustel ja arendasin ennast eelkoolipedagoogika vallas. Mind on siin kinni hoidnud kiindumus laste vastu.“
Ei jõua ära oodata uue päeva algust
Tihti teevad inimesed tööd, mis nende hinge ei toida, kuid raha on vaja. Hillel on vastupidi, tema hing on täidetud. Ta ei mäleta ühtegi sellist korda, kui poleks tahtnud hommikul tööle minna. Vastupidi, pigem ei jõudnud ta ära oodata, millal uus päev algab. Iga päev lasteaias on erinev, iga tund on erinev.
„Ühel päeval näiteks hakkas üks poisike joonistama. Ta joonistas männi, mille oksad algasid väga madalalt. Kui väitsin, et männil ei hakka oksad nii alt, väitis poiss, et kuidas teisiti ta siis männi otsa ronib,“ rääkis Hille. Sellised seiku on hea meenutada ning taas saab naerda.
„Lapsed jäävad südame külge kõvasti kinni,“ ütles Hille.
Mitme põlvkonna lapsed
Kasvataja käe alt on käinud läbi mitme põlvkonna lapsed ning erinevus on tuntav. Ei saa öelda, et vanasti olid lapsed hoolivamad, nad on seda ka praegu. Küll võib väita, et lapsed olid vanasti hakkajamad ning koristamine ja töötegemine ei olnud probleem. Nüüdisaja lastel on käed nõrgad ning öeldakse vastu ka, kui ei taheta midagi teha. Siiski esineb seda harva ja komplimente tehakse rohkem.
Lapsevanematel on rohkem tööd ning see võib tähendada, et üha enam loodetakse lasteaia peale. Elu on kallim, kiirem ning see on mõistetav. Hille jaoks on palsam hingele, kui ta näeb, et vanemad hoolivad oma lastest.
Kui lasteaias nutitelefon välja võtta, on lapsed kambakesi ümber. Neid huvitab nutimaailm, selles vallas on nad agarad ning palju targemad kui vanemad inimesed.
Lapsed väljaspool lasteaeda
Ka väljaspool lasteaeda on lapsed Hille jaoks olemas ja lapsedki tunnevad ta Põltsamaal ära. Covid-19 puhangu tõttu lasteaed suleti ning lapsed ei saanud aias käia. Näiteks ühel päeval kõndis Hille linnas ja nägi tuttavat last lasteaiast. Laps oli teda nähes õnnelik, surus end tema jalgade vastu ega lasknud lahti, seletades, kui väga ta lasteaeda tagasi tahab. Selline käitumine tõi õnnepisarad silma nii kasvatajale kui ka lapsevanemale.
„Äratundmisrõõmu on palju ning tõsist heameelt teeb see, kui kuuled, millega nad suurtena on hakkama saanud või kuhu suundunud,“ lisas Müür.
„Palga üle ma ei kurda, kuid rahata siin elus ka hakkama ei saa. Kuid see ei võrdu absoluutselt sellega, mida lapsed annavad.
Laste kiindumus on väärtus
Lapsed jooksevad hommikul kallistades minu juurde ja räägivad, kui hea meel on jälle kohtuda. Kõik see hellus ja head sõnad, mida lapsed jagavad, ei võrdu rahaga. See on midagi enamat,“ sõnas Hille.
„Ma olen õnnelik ja rikas inimene. Õnnelik sellepärast, et olen kogu oma elu olnud lastest ümbritsetud ning rikas, kuna mul on kaks kodu. Minu teine kodu on see majakene, mis on palistatud maasikatega, koos nende armsate inimestega, kes on olnud minu sõbrad,“ võttis Hille oma teekonna kokku.
Hille Müür, laste jaoks tädi Hille, on oma positiivsusega paljudele eeskujuks. Elus oma nišši üles leida ei pruugi olla nii kerge, kui tundub. Iga päev on õppida midagi uut ning avastada meeldivaid või ebameeldivaid asju, kuid Hille leidis selle, mis teda elus kõnetab – selleks on lapsed. Lasteaiakasvataja on oma hinges noor, ta ei kõnni lombist mööda, vaid hüppab üle lombi nagu väike laps. Kuldkingadega tulekust, mida ta kandis oma esimesel päeval uues töökohas, kujunes välja rikas teekond, täis kuldset rõõmu ja kuldseid inimesi.
GERLI RÄNI
