Aasta 2020 on alanud maailmas kurjakuulutavalt. Niigi keerulises rahvusvahelises olukorras puhutakse üles intriige piirkondades, mis on selgelt plahvatusohtlikud. Seetõttu näib ilmselt paljudele soovmõtlemisena rääkida aastast 2020 kui rahuaastast.
Kuid mõeldes olukorrale veidi laiemalt ning vaadates sada aastat tagasi toimunule, peaks igasugused aktiivsete inimeste püüdlused, mis viivad veidigi sõdadest väljatulemise poole või suudavad kasvõi lühemaks ajaks luua pingelistes piirkondades rahu, olema erilise väärtusega. Tänasel päeval on meil võimalus vaadata Tartu rahulepingule juba sajandipikkuselt distantsilt.
Enne, kui 2. veebruaril 2020 toimuvad Tartu rahu100 ametlikud üritused ja kus kindlasti peetakse rahulepingu puhul palju pikemaid ja lühemaid kõnesid, võiks pakkuda välja mõned ideed, kuidas võiksime sajand hiljem vaadata meie riigi jaoks nii olulisele lepingule.
Tahaksin siin meenutada Jüri Uluotsa (1890‒1945), Eesti õiguse ajaloo professori välja töötatud lepinguteooriat, mida ajaloolased on vahel veidi kriitiliselt vaadanud, kuid Tartu rahu mõistmiseks on tema lepingupoolte võrdsuse kontseptsioon väga õpetlik.
Esimene rahu Euroopas
Tartu rahu lõpetas eelkõige kahe sõdiva poole sõjategevuse, misjärel saadi asuda rahuaja elu juurde. Rahuleping võimaldas mõlemal poolel alustada oma riikluse ülesehitamist ja osaleda rahvusvahelises riikide koostöös. Uluotsa mõte oli see, et kui leping allkirjastatakse, tunnistavad lepingupooled üksteise võrdsust, ükskõik, milline jõudude tasakaal muidu ka poleks.
Sellest tulenevalt peame vaatama Jaan Poska (1866‒1920) tegevust ning tunnustama teda kui üht Euroopa riigimeest, kes aitas lõpetada Euroopas esimese maailmasõja.
Tartu rahuleping on üks Euroopa esimese maailmasõja lõpetamise lepingutest ning seepärast erilist tunnustust väärt. Olen kindel, et kunagi võiks ilmuda pikem ülevaade, mis koondaks kokku nii allikad kui ka uurimused selle sõja lõpetamise kohta (rahulepingud).
Mida hindas Jaan Poska ise vahetult pärast Tartu rahu sõlmimist, rahuläbirääkimiste delegatsiooni tegevust analüüsides?
Meil on olemas üks kõrvaline allikas, meie teada tema viimane kiri oma tütrele Vera Poska-Grünthalile, kus papa Poska kirjutab:
„Täna tuli Liiva tänaval (tänapäeval Jaan Poska tänav – P. J.) mulle vastu vana naine, tundis mu ära, kõnetas ning tegi Jaan Poskale ristimärgi, lausudes seejuures: „Te päästsite me pojad!““
Just rahu sõlmimine ja sõjas väsinud meeste toomine rahuliku elu juurde oli see, mida Jaan Poska luges kõige tähtsamaks.
Rahunõudjad on õndsad
Tahaks soovida kolleegidele ajaloolastele, kes tegelevad selle temaatikaga, head uurijanärvi, et nad suudaks vahel vaadata Tartu rahule ja selle ümber olnud sündmustele protsessis osalenute silme läbi. Olen viimasel ajal korduvalt üle lugenud elulooraamatuid meie riigimeestest ja kahetsenud, et nii vara lahkus meie seast Marju Lepajõe.
Kuidas oleks vaja temataolisi uurijaid, et kord vaadata näiteks Jaan Poska ning miks mitte ka tema õpilase Konstantin Pätsi tegemisi piiblitarkuse toel. Olid ju mõlemad mehed Riia vaimulikus seminaris koolitatud ning Poska läbi ja lõhki pärit kirikuinimeste perest.
Poska varane surm on tema elu ja tegevuse uurimisele pannud erilise pitseri. 7. märtsil 2020 möödub sajand, kui ta omas ajas väga noore mehena meie seast lahkus.
Need, kes tunnevad hästi piiblitekste, peaksid kohe ära tundma viite, kuidas vaadata Poska tegemisi sajandi tagant. Kui avame piiblis Matteuse evangeeliumi (Mt 5 : 1‒12, 9), loeme mäejutlusest, et „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“.
Ma olen kindel, et Jaan Poska teadis mäejutlust imehästi ning sai aru, mida saatus on andnud talle teha. Ta ei arvanud, et oleks ise pidanud oma tegemisi piibellikult tõlgendama. Tal polnud selleks aega ning ta ei tulnud kindlasti ka selle peale, et saja aasta pärast tuleb sellist elementaarset teadmist meelde tuletada.
Peeter Järvelaid, Põhja-Tallinna linnaosa vanem, Jõgeva valla aukodanik
