Eelmisel üldlaulupeol nägin väga südantsoojendavat teleintervjuud Eesti rahvariietes Ida-Viru laulupeolistega, kes rääkisid oma ettevalmistustest ja teest laulupeole, seda puhtas eesti keeles, kerge slaavi aktsendiga. Kas oleme aga valmis selleks, et eestlasena määratleb end asiaat? Kui meie rahvariideid kannab mustanahaline? Kuivõrd tolerantsed siiski tegelikult oleme?
Lugupidamine oma riigi vastu
Ilmselt pole n-ö puhtaverelist eestlast olemas ? meie veri on aastasadade jooksul kõvasti segunenud. Eestimaalaseks ehk eestlaseks võib saada igaüks, kes end nii tunnetab. Loomulikult on kodakondsuse saamiseks tarvis oma soovist tugevamalt märku anda. Lugupidamist oma riigi vastu näitab teadmiste ja keele omandamine ning huvi Eesti kultuuri ja ajaloo vastu. Toetan igati rahvastikuministri ideed, et kodakondsuseksam võiks olla vabalt valitud keeles. Eesti keele eksam on ju niikuinii eraldi.
Suur osa meie venekeelsest vähemusest elab küllalt kapseldunult. Sama võib öelda ka eestlaste kohta. Kui paljudel meist on sõpru Eesti teiste rahvuste hulgas? Millal viimati rääkisite oma tuttavate-töökaaslastega, kes ei määratle end eestlastena? On teil neid üldse? Kas kodanikuühendustes, millesse kuulute, on mitte-eestlasi? Kõige paremini aitavad ühiskonda sidustada just mitteformaalsed kontaktid.
Olen tihti kohanud meie mitte-eestlasi, kes on eestlastest palju patriootlikumad. Nende riigitruudus ning hooliv ja samas konstruktiivne kriitika teeb alati mu meele rõõmsaks. Nad on õnnelikud, et saavad elada demokraatlikus ning heaoluriigis. Vähemalt Venemaaga võrreldes. Ka on usaldus riiklike institutsioonide vastu nende hulgas palju kõrgem.
Rohkem tolerantsust
Lisaks eestlastele on ka mitte-eestlased uhked Eesti saavutuste üle ning teisalt ka oma juurte ja kultuuri üle. Rahulolematust ning kirumist ?kas me sellist Eestit tahtsimegi? on mitte-eestlaste hulgas palju vähem. Samuti mõisa-köis-las-lohiseb mentaliteeti, mida endale nii paljudki ?õiged eestlased? lubavad.
Tihtipeale teeb mitte-eestlaste meele kurvaks võimaluste puudumine eesti keelt rääkida. Õpitud ning eksamil oma oskusi tõestatud keeleoskust on igapäevases elukeskkonnas raske praktiseerida.
Osalt on selle põhjuseks taaskord asjaolu, et eri rahvusest eestimaalased elavad üksteisest mööda. Kui kiiresti ning mitte just parima diktsiooniga räägime, ei saa mitte-eestlased meie kaunist emakeelest aru. Aeglaselt, lihtsamate lausetega suheldes anname iga päev oma väikese panuse lõimumisele. Ja miks mitte muuta suhtlust pisut mängulisemaks ? kumbki räägib võõrkeeles. Hakkab ju meilgi näiteks vene keel ununema.
Niisiis, rohkem tolerantsust, aega ning soovi lõimuda, vastastikku ning igapäevasel rohujuuretasandil.
MARIANNE MIKKO,
Euroopa Parlamendi saadik, sotsiaaldemokraat
