„See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on,“ on öelnud Tormas noorusaastad veetnud rahvusliku ärkamisaja eestvedaja ja põllumajanduse edendaja, ajakirjanik ja kirjanik Carl Robert Jakobson. Selle eesmärgi täitumiseks andis panuse krahv Friedrich Georg Magnus von Berg (1845–1938), kelle aretatud rukkisordi „Sangaste“ 145-aastapäeva hiljuti pidulikult tähistati.
Eesti Rukki Seltsi president Vahur Kukk märkis, et maailmas esimesena ametlikult registreeritud rukkisordi kasvatamine on Eestis ja välisriikideski tänaseni populaarne ja perspektiivikas.
Sordi aretamisele eelneb ikka pikk eeltöö. Friedrich Georg Magnus von Bergil tekkis huvi sihipäraselt sordiaretusega tegeleda Inglismaal sordiaretaja P. Schireffi juures praktikal olles. Tehes mitmeid ristamisi erinevate rukkisortide vahel sai Berg üle neljakümne ristluskombinatsiooni ja hindas neid põldkatsetes mitme aasta vältel. Selgus, et lähtematerjaliks sobis kõige rohkem Tartumaalt Vana-Kuuste mõisast saadud rukis, mis omakorda oli toodud Oisu mõisast Viljandimaalt.
Tunnustus maailmanäitustelt
Arvatakse, et tegemist oli Probestei rukkiga, sest sellest Saksamaa maakonnast oli 1850. aastate alguses Oisu mõisa rukist toodud. 1875. aastal oligi välja kujunenud Eesti oludesse sobiv talvekindel ja suure teraga kohalik populatsioon, mis sai tuntuks kui talirukkisort „Sangaste“.
„1889. aasta Pariisi maailmanäitusel omistati rukkisordile „Sangaste“ kõrgeim auhind – kuldauraha grand prix. 1893. aasta põllumajandusnäitusel Chicagos tunnustati „Sangaste“ rukist esimene auhinnaga,“ toonitas Vahur Kukk.
Tema sõnul on rukkisort „Sangaste“ jätkuvalt populaarne ja tema omadusi osatakse väärikalt hinnata.
„Praegu on Eestis Sangaste rukki külvipinnaks 21 300 hektarit, mis on piisavalt suur maa-ala. Kui kvaliteet vastav, võib saagiks prognoosida 90–100 000 tonni teravilja. Eestimaiseks vajaduseks oleks ehk 40 000 tonni, kuid meil toodetakse märksa rohkem.
„Sangaste“ on vastutulelik ja leplik liik, mis talve ei karda. Raskemate ilmastikutingimuste korral võib see rukkisort küll lamanduda, kuid arvestades, et Sangaste rukkile lämmastikku ei panda, pole ka lamandumine nii tugev, et kombainiga ei saaks koristada,“ lausus Kukk.
„Sangaste“ sobib väga hästi kasvatamiseks maheviljeluses. Näiteks tänavu ostis Norra Maheviljelejate Liit Eestist silmapaistvalt suure koguse „Sangaste“ rukist. Liidu eestvedaja käis isiklikult Eestis kohal,“ lisas ta.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomina lõpetanud Kukk arvab, et „Sangaste“ tooks atraktiivsust ka turismitaludele, kui talupidajatel on vastavad teadmised ja tehnoloogia.
Aretustöö
Jõgeva alevikus
„Sangastega“ seonduva aretustööga on tegelenud Jõgeva sordiaretajad läbi aegade. 1920. a loodud Jõgeva Sordikasvanduse juhataja ja teraviljade aretaja Mihkel Pill alustas talirukki sordiaretust 1921. aastal. Aretustöö vältas kokku 15 aastat ning töö tulemuseks oli Mihkel Pilli aretatud esimene rukkisort „Jõgeva 1“, mis „Sangastest“ lühema kõrrega, seisukindlam, kuid talveõrnem.
Tänases Eestis on rukkiaretuse eestvedajaks ja keskuseks Eesti Taimekasvatuse Instituut. Möödunud aastal toimunud krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi nimelisel innovatsioonipreemia tseremoonial andis Eesti Rukki Selts esimest korda üle „Sangaste“ rukki tänumedalid kolmele rukkikasvatuse ja -kultuuri arendajale. ETKI-st tunnustati medaliga rukkiaretajat Ilme Tupitsat, pikaajaliselt rukkisordi „Sangaste“ säilitusaretusega tegelenud Lea Rannikut.
Rukkitoodete tervislikkusest on korduvalt rääkinud Tartu ülikooli meditsiinilise biokeemia professor, meditsiinibiokeemik Mihkel Zilmer, keda Eesti Rukki Selts tunnustas tänavu Rukkiräägu kultuuriauhinnaga. Rukkitoodete tervislikkusest on Mihkel Zilmer põhjalikult kirjutanud raamatus „Normaalne söömine“.
JAAN LUKAS
