Reedel, 11. novembril ehk 11.11.2011 kell 20.11 esilinastub 111 kinos ja muus filminäitamispaigas kogu Eestimaal talgukorras tehtud rahvafilm „Täitsa lõpp“. Ajakirjanikele pakkus Filmitalgute meeskond filmi vaatamise võimalust juba üleeile õhtul.
„Hakake tulema!“ ütleb Järva-Jaani kinomuuseumi üks eestvedajaid Tuve Kärner raadiosaatjasse ning kahe minuti pärast tuiskab muuseumi õuele pesuehtne vene soomustransportöör — üks Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga teenekaid asukaid. Hambuni relvastatud sõjardite asemel tulevad soomukist välja Tuve abilised, kaasas kuum tee, kohv, glögi ja pirukad. Läheme muuseumisse ja kuulame ülimaitsvate pirukate manustamise kõrvale Tuve juttu sellest, mis ümberringi näha on.
„Juhul, kui Tallinna rahvas ikka veel kohale ei jõua, paneme „Nu, pogodi!“ käima,“ ütleb Tuve ja näitab saali tagaosas seisva stardivalmis vana projektori peale. Mingi äparduse tõttu väljasõiduga hilinenud filmitalgute meeskond saabub siiski enne pirukapeo lõppu ning hundi ja jänese omavaheline madistamine jääb nägemata.
„Lõpetasime filmi pildi- ja helirea viimistlemise täna hommikul poole üheksa paiku,“ tunnistab filmitalgute pealik Mikk Rand, kes näeb öö otsa üleval olnud inimese kohta päris kobe välja. „Ühes toas jooksis õige pilt vale heliga, teises toas vale pilt õige heliga. Nii et kõiki komponente koos näen ka mina praegu esimest korda.“
Vahepeal on vanade kinoaparaatide keskele tekkinud üks ülimalt kaasaegne ning sätitud üles korralikud kõlarid. Ning 6.11.2011 kell 16 ehk 124 tundi ja 11 minutit enne esilinastust pannakse maailmalõppu käsitlev rahvafilm käima.
Kuradi pärimusmuusikud!
Suu läheb muigele juba esimese stseeni lõpus, kui maailmalõpu-uudiseid vahendav Kerli Dello (originaal-Kerli, mitte teda kehastav näitleja) tunnistab ka ise maailmalõpumeeleoludega kaasa minnes Aktuaalse Kaamera lõpus oma emale üles, et kakskümmend aastat tagasi kärsatas elutoa vaiba sisse augu tema, mitte tema vend. Üles mu suunurgad ununevadki — peaaegu kogu 75-minutilise filmi ajaks. Sündmustik kulgeb parajas, aga kohati ka pöörases tempos, ühest tegevuspaigast teise tormlevat lugu aitavad arusaadavaks teha Peeter Volkonski häälega sisse loetud jutustajatekstid ning aeg-ajalt pudeneb ekraanilt selliseid pärleid, et hoia ja keela. Viljandi paadimehe ja Hiiumaa Tubala vaia legend saavad ülivaimuka tõlgenduse, peategelasele Märdile tulevikku ennustava nõiamoori eluots on naljakaim surmastseen, mida ma elus näinud, ning rõdul õlut kulistades torupillihäält kuulva habetunud mehe röögatus „Kuradi pärimusmuusikud! Viimsel päeval ka ei anna rahu!“ on siseringinalja tipptase: habetunud meest mängib nimelt ei keegi muu kui pärimusmuusikuid koolitava Viljandi Kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja. Tegelikult tahetud sellesse pisirolli värvata koguni Viljandi Folgi „isa“ Ando Kiviberg, aga too olnud vajalikul hetkel Eestist ära.
Kui mõnel hetkel kipubki filmi tempo uimasemaks vajuma ja lugu igavamaks muutuma, siis peatselt saadakse uuesti tuurid üles ning ekraan on jälle täis mõnusalt rahvalikku „pauerit“. „Täitsa lõpu“ lõppedes võin tõdeda, et olen näinud tükk maad kehvemaid filme kui see, kusjuures otsast lõpuni proffide tehtuid ja asjatundjate poolt kõrgeks kunstiks tembeldatuid.
„Kui septembris esialgse pildirea kokku saime, oli see kaks korda pikem kui vaja,“ tunnistab Mikk Rand. „Kärpima pidime seda nii, et üheski maakonnas üles võetud materjal tervikuna välja ei jääks ning ka loo jutustamine ei kannataks.“
Tavalise filmi monteerimisel tehakse pisut teistmoodi valikuid. „Täitsa lõpp“ on aga igas mõttes eriline film, sest see on valminud suure hulga eestimaalaste vabatahtliku töö tulemusena. Tõsi, eestvedajateks, õpetajateks ja toetajateks on olnud professionaalid.
Amatöörid kaamera taga
„Kaamerat hoidsid võtetel näiteks valdavalt amatöörid, ka grimmi tegid inimesed, kes polnud seda tööd varem teinud,“ ütleb produtsent Gerli Veermäe. „Isegi suurema osa filmimuusikast saime muusikute vabatahtlike annetustena.“
Ka Eesti Filmi Sihtasutuse, Eesti Kultuurkapitali, Euroopa kultuuripealinna programmi Tallinn 2011 ja mitmesuguste fondide poolt filmi tegemisse panustatud summad polnud teab kui suured ning neistki kulus suur osa filmitegemisega kaasnenud koolituste peale.
„Nii et eelkõige oli tegemist ikkagi talgutööga, mitte tellitud teenusega,“ kinnitab Mikk Rand.
Üheks tema jutu elavaks kinnituseks on talgumeeskonnaga Järva-Jaani tulnud Thomas Kolli, kes algul tuli oma firma IT Buss esindajana filmitegijatele tehnilist tuge pakkuma, ent kellele võtteplatsil kohe ka roll „kaela määriti“: ta mängib üht viiest sanitarist, kes hullumajast põgenenud naispeategelast Brendat jälitavad.
Mikk Ranna sõnul õppisid filmitalgute käigus palju nii kaasa löönud profid kui ka vabatahtlikud.
„Laulupidugi sünnib samasuguse proffide juhendatud vabatahtliku töö tulemusena,“ tõdeb Mikk. „Mõnel teisel, laulupeotraditsioonita maal polekski võib-olla võimalik talgukorras filmi teha.“
Talgufilmi kavatsetaksegi mujal maailmas tutvustada eelkõige kui näidet kodanikuühiskonna toimimisest. Kui seda ka filmina vastu võetakse, on see juba lisaboonus.
„Nüüd tuleb filmist veel koopiad teha ning need enam kui sajasse esilinastuspaika toimetada,“ ütleb Mikk. „Ning üks asi on veel talgukorras teha jäänud: filmi arvustamine. Kutsun kõiki asjahuvilisi üles filmi kohta arvamust avaldama. Internetikeskkond on meil selleks filmitalgute kodulehe näol juba olemas.“
Jõgevamaal saab Eesti filmi sajandale aastapäevale pühendatud talgufilmi reede õhtul kell 20.11 näha Palamuse ja Pajusi rahvamajas, Tabivere vabaajakeskuses ja Põltsamaal tegutsevas maakonna keskraamatukogus. Mustvee kultuurikeskuses näidatakse „Täitsa lõppu“ 18. novembril kell 19.
Talgufilmi lõputiitrid on ilmselt kõige pikemad eesti filmiloos (jooksevad ekraanil seitse minutit!), ent neid on teil kindlasti huvitav lugeda, sest tõenäosus, et te umbes pooleteise tuhande nime hulgast ühtegi tuttavat ei leia, on nullilähedane.
i
RIINA MÄGI
