|
|
Eile tähistas Tabivere valla vanim kodanik Armilde Berg oma 101. sünnipäeva. Eakas Armilde arvas, et küllaltki hea tervise ja pika eluea on talle kinkinud kodune toit ja visadus põllutööl. |
Armilde on terve oma elu elanud Tabivere vallas. Sündis ta Äksis ning 1935. aastal kolis oma abikaasa juurde Patastele, kus elab tänaseni. Lapsepõlvest ja noorusajast meenub Armildele vähe.
“Mulle räägiti, kuidas minu vend mind vankriga suurele teele kärutas ja mõisa kubjas minule otsasõitmise vältimiseks kaariku kraavi juhtis,” rääkis Armilde.
Ta käis Saadjärve kuueklassilises koolis ning läks seejärel Vahi põllutöökooli põllumajandust õppima. Edasi viisid õpingud teda Vasula kodumajanduskooli. “Nii palju ma sealt ikkagi tarkust sain, et kooliõpetaja tuli leeripäeval koju vanemaid kiitma tubli lapse kasvatamise eest,” meenutas Armilde.
Pärast koolide lõpetamist läkski Armilde mehele ning põllutööd tegid nad koos abikaasaga kodutalus. “Olen ise kündnud põldu ja atra juhtinud. Siin oli vanasti reheait, olen ka rehte peksnud,” rääkis Armilde, kes tegi põllutööd kuni Eesti taasiseseisvumise alguseni. Ka loomapidamine polnud talle võõras.
“Meil olid sead, lambad, lehmad, haned, pardid ja hobune,” rääkis vanaproua. Kariloomi pole neil enam nüüdsest juba üle kahekümne aasta. Armilde tütar Silvia, kes emal hooldajaks on, ütles, et ema elas oma viimase lehma surma väga raskelt üle. “Minu isa suri 1991. aastal ja aasta hiljem suri ka viimane lehm. See periood oli raske ja seda elas ema väga üle,” meenutas tütar.
Sõda puudutas ka Armilde peret. Tema noorema venna lasksid punaarmee sõdurid Tartu langemise aastal maha. “Vend saatis pruuti koju ja sõdurid lasksid nad mõlemad maha,” rääkis Armilde. Tema mehe vend oli Vabadussõja päevil soomusrongi ohvitser ning selle eest küüditati ta Siberisse, kus ta hukati.
Ka saksa sõjaväelased ei olnud pere vastu armulised. “Minu mehe kodune keel oli saksa keel. Siin meie talu lähedal olid saksa sõjaväelased laagris, aga pärast lahkumist panid nad “tänutäheks” meie põldu mürsud sisse. Minu abikaasa oli sõjaväes käinud ja teadis, et seal on mürsud maas ja kaevas need uuesti välja. Kui poleks teadnud, oleks võinud kõik väga õnnetult lõppeda.”
Loeb raamatuid ja vaatab televiisorit
Pikaealisi pole Armilde suguvõsas just palju. Tema ema elas 79 aastaseks ja isa 67 aastaseks. Õed-vennad surid suhteliselt noorelt, Armilde on oma pere lastest ainukesena jäänud. Oma viiest lapsest on ta kahjuks juba kolm matma pidanud, aga kaks tütart on talle jäänud. Noorem tütardest, Silvia, elabki emaga koos ning aitab tal paremini toime tulla. Teine tütar Eerika elab Tartus ja külastab ema ja õde üsna tihti. Ka eile, ema sünnipäeval, sõitis Eerika Tartust kohale.
Lapselapsi on Armildel kuus ning kõik peavad vanaema meeles ja käivad aeg-ajalt teda külastamas. Silvia vanem poeg aitas sel suvel ema ja vanaema majas soemüüri ja korstnat laduda. “Tema on üks ütlemata hea südamega poiss. Mina veel pahandasin meistriga, et tallab põranda katki, aga lapselaps ütles, et küll ta pärast ise korda teeb,” kiitis Armilde.
Enese tervist peab Armilde pigem viletsaks kui heaks. “Kõnnin kahe kepiga, olen nagu kubjas,” naljatles ta. Toas saab ta keppide toel kõndida, kuid väljas ta enam suurt ei liigu. “Tasakaaluga on viimasel ajal probleeme,” ütles tütar Silvia. Siiski on Armildel enda sõnul tänu jumalale mõistus korras, nägemine hea ning veidi valjemat kõnet kuuleb ka kenasti. “Mul oli kõrvas aparaat ka, aga see läks rikki. Lapselaps viis parandusse,” ütles ta. Aega viidab ta piiblit ning juturaamatuid lugedes. Vahel vaatab televiisorit ka. Sünnipäeva hommikul istus ta vapralt raadio juures ja kuulas talle saadetud õnnitlusi. “Juba hommikul asus ootama ja ikka küsis, et kas raadio on õige jaama peal. Lapselapsed saatsid talle raadiosse sünnipäevatervitused,” ütles Silvia.
Probleeme on nende peres pesemisvõimalustega, sest majas vett sees pole. Suvisel ajal sai sooja ilmaga õues pestud, kuid ilma jahenedes pestakse end köögis. Armilde talus on ka saun, kuid eakast prouast enam saunatajat pole. “Mina olin kunagi nii kange, et vedasin oma vanemaid ikka kogu aeg sauna, suvel kaariku ja talvel reega,” meenutas Armilde, kes saunaskäimisest ikkagi veidi puudust tunneb.
Ainult oma pensioniga ära ei elaks
Ka sünnipäevanaps jäi Armildel tervise hoidmise mõttes võtmata, kuid koogi- või kringlitükist ta ära ei ütle. Veel sõnas ta, et üheks hea tervise saladuseks on kindlasti eluaeg oma majapidamises valmistatud leiva ja või ning omakasvatatud loomaliha söömine. “Ema ütles, et pole kunagi keemiat sisse söönud, kõik söögikraami on ise endale kasvatanud,” rääkis Silvia, kes nentis, et kahjuks pole ka temal enam jaksu aiamaad pidada ning köögiviljad tuleb osta. “Ümberkaudsetes metsades seenel ja marjul ikka käin ja koduaia õuntest teeme moosi, kuid muud enam kasvatada ei jõua,” nentis sünnipäevalapse noorem tütar.
Eile käisid Armildet õnnitlemas ka Tabivere vallavanem Kalmer Lain, vallavolikogu esimees Arthur Vaher ning sotsiaaltöötaja Krista Joost. Sünnipäevalaps imestas, et Tabivere vallal on nii noored vallajuhid. Lain ja Vaher uurisid, kuidas Armilde ja Silvia nii kauges kandis kahekesti hakkama saavad. Silvia tunnistas, et talvisel ajal on neil lumelükkamisega aeg-ajalt probleeme ning Armilde pelgab teistest eemal elades vargaid. Päevakangelane tunnistas ka, et raha kipub nappima. “Üksi ma oma pensioniga ära ei elaks. Sellest jätkub ainult rohtude ostmiseks. Tütar aitab toidukraami ja muud vajalikku osta. Krooni ajal tundus seda rahakest nagu olevat, kuid nüüd euro kaob nii märkamatult käest,” nentis Tabivere valla 101-aastane kodanik.
i
EILI ARULA
