Võhmanõmme farmis on enamik piimakarjast likvideeritud ja hiljemalt aasta lõpuks on plaanis piimatootmisele joon alla tõmmata. Seda sammu astuma sunnib piimaturu kokkukuivamine ja piima kokkuostuhinna langus.
Kui 1993. aastal Põltsamaa kandis tegutsenud Martin Lillevere nimelist kolhoosi likvideerima asuti, jagati see üheteistkümneks üksuseks. Endiste suurfarmide baasil tekkis neli piimakarjaga tegelevat ettevõtet – Mällikvere, Umbusi ja Võhmanõmme põllumajandusühistu ning Annikvere õppetalu. Umbusi on juba ammu pankrotistunud, Mällikvere põllumajandusühistu ja Annikvere õppetalu tegutsevad teraviljakasvatusühistutena edasi.
Praeguse hinnaga välja ei vea
Eesti krooni kehtimise ajal maksti piimaliitrist 1,80 krooni ja naftaliitri eest tuli välja käia 2 krooni. Praegu maksab piimaliiter 22 senti ja naftaliiter ca 60 senti. Samas on Võhmanõmme farmis toodetava piimaliitri omahind 30 senti. Loomasöödas on vähendatud nii vitamiinide, rapsikoogi kui soola osakaalu, aga sellega pole tekkivat kahjumit suudetud vähendada.
Paljud majandusinimesed on Võhmanõmme firma juhilt Toomas Joosepilt küsinud, kuidas ta suudab kahjumiga ettevõtet majandada. Joosepi sõnul elavad nad reservide arvelt. Loomasöödast üle jääva teravilja ja rapsikoogi müüvad ära ja sealt saadud raha investeerivad uuesti loomakasvatusse. Abi on ka põllumajandustoetustest. Paraku ei saa nii kuigi kaua jätkata. Samas pole keegi nn sisendite ehk väetiste, silokonservantide jms hindu alandanud. Ka teised Põltsamaa piirkonna piimatootjad on öelnud, et kuus-seitse senti tekib iga piimaliitri kohta miinust.
E-Piima makstav kõige kõrgem hind on 22,5 senti liitri eest. Kriisieelsel ajal viidi Võhmanõmme farmist päevas ära umbes kolm tonni piima ja kuu kogus oli ca 100 tonni. Võhmanõmme põllumajandusühistu piim on enamasti kõrgema hinnaga ära ostetud, kuid sellise kokkuostuhinnaga pole võimalik majandada. Mõned mitme tuhande loomaga suurfarmide juhid on öelnud, et suudavad piima toota veel juhul, kui saavad vähemalt 25 senti liitri eest, kuid investeerida pole sel juhul enam võimalik.
Võhmanõmme farmis vajaksid lüpsiplatsi seadmed väljavahetamist, ent praegu pole võimalik sellist investeeringut teha.
Seapidamisest ei tasu Toomas Joosepi sõnul üldse rääkidagi, sest sealiha osteti hiljuti kokku hinnaga 35 senti eluskaalukilogrammi eest. Võhmanõmme farmi 300 seast pole tänaseks alles ainsatki. Samas on ka põllumajandustehnika edasimüüjad muutunud loomakasvatuse suhtes väga skeptiliseks. Kui põllumees läheb mõnda sellisesse firmasse sooviga atra osta, vaadatakse talle uurivalt otsa ja küsitakse, et ega ta ometi lehmapidamisega tegele. Kui veel aasta eest arvasid suuremad piimafarmide omanikud, et on ennegi keerulisi aegu üle elanud ja elavad ka praeguse, siis nüüdseks on ka nende optimism kadumas.
Hädas nii väikesed kui suured
Võhmanõmme põllumajandusühistu juhataja Toomas Joosepi sõnul on paljud kolleegid temalt küsinud, kui kaua ta veel n-ö stahhaanovlast mängida kavatseb. Kevadel sündiski ühistu juhatuse otsus piimakari likvideerida. Samas langetati ka otsus, et varem karjakoplite all olnud maale hakatakse edaspidi teravilja külvama. Silo otsustati teha vaid niipalju, et kui kõiki loomi tänavu ära müüa ei õnnestu, siis suudetakse nad ületalve pidada. Heina tehti veel nii palju, nagu keskkonnatoetused seda ette näevad. Praegu söövad lehmad heina ja kumbagi siloauku pole veel lahti võetud. Jahu söödeti kuni kriisiajani päevas minimaalselt kaks tonni ehk umbes 260 euro eest.
Kriisi algul oli Võhmanõmme farmis 238 lehma, praakimise järel jäi neid järele umbes paarsada. Paraku on kriis põllumajanduses kestnud rohkem kui aasta ja nii on Võhmanõmme laudas praegu vaid ca 60 lehma. Võhmanõmme on keerulises olukorras ka seetõttu, et tegutseb endisaegses laudahoones, mis ei vasta tänapäeva nõuetele ja kus tuli palgal hoida oluliselt suuremat arvu töötajaid kui nüüdisaegsetes farmides.
Tegelikult pole lihtsam ka uute laudakomplekside omanikel. Kuigi hooned ja seadmed on neil uued ning tööjõuvajadus oluliselt väiksem, on ehitatud laenurahaga, mida on praegustes oludes pea võimatu tagasi maksta.
Isegi juhul, kui laenuvõtjale antakse tagasimaksmiseks pikendust, ei peatata intresside väljanõudmist. Võhmanõmme põllumajandusühistu on selles mõttes õnnelikus olukorras, et neil pole enam võlgu.
Teravilja on lihtsam müüa
Alates 30. septembrist koondati Võhmanõmme põllumajandusühistust 13 laudatöölist ja neli on veel plaanis koondada. Neist paljud on peagi pensionieas, mitmed aga 40.-50. eluaasta vahel.
Osal koondatuil on võimalus saada töötu abiraha, mõned töötasid Võhmanõmmes kohakaasluse alusel ja nemad lausa ilma tööta ei jää. Üks koondatu läheb Joosepi andmeil tööle Puit-Profiili ja üks on nentinud, et peab selle järel, kui töötu abiraha enam ei maksta, taotlema toimetulekutoetust.
Praegu tegeldakse ettevõttes taliviljakülviga, selleks on planeeritud üle 100 hektari. Kevadeks on kavas põllumajandustehnikat juurde soetada. Teravilja kasvatamiseks on ühistul kokku ligi 700 hektarit põllupinda. Piima annavad aga lehmad iga päev ja see tuleb realiseerida just niisuguse hinna eest, nagu parasjagu pakutakse. Teravilja saab panna lattu hoiule ja müüa siis, kui kokkuostuhind on kõige soodsam. Tänavune teravili on juba enamasti koristatud ja saaginumbrid igati korralikud.
Võhmanõmme põllumajandusühistu juhi nägemuse järgi peaks riigil olema ühtne põllumajanduspoliitika, kus toodangule ühiselt turgu otsitakse. Joosep lisas, et niikaua kuni Vene turu väravad Eesti põllumajandustoodangule suletuks jäävad, põllumajanduses midagi head loota ei ole.
Põllumeeste keskliidu andmetel on Eestis 300-400 piimatootjat, kellel on plaanis piimatootmine lõpetada, sest toorpiima kokkuostuhind Eestis on Euroopa Liidu üks madalamaid.
TOOMAS REINPÕLD
