Väga tuntud Rozewiczi draamalooming Eestis Lindepuu sõnul pole. Üle kolmekümne aasta tagasi ilmusid Loomingu Raamatukogu sarjas näidendid “Kartoteek” ja “Veider vanake”. Esimest on mängitud Vene Draamateatris, teist VAT-Teatris. Kuna Vene Draamateater ei ole päris eesti teater ning “Veider vanake” on väikesemahuline monotükk, võib öelda, et Rozewiczi suurematest draamateostest on eesti teatripublik näinud vaid “Valget abielu”, mille lavastas 1993. aastal Tallinna Linnateatris Elmo Nüganen.
See oli vastilmunud kogumikus ka ainus teos, mis Lindepuul varem tõlgitud oli, Franz Kafka elulool põhineva “Lõksu” ja “Vana naine haub” tõlkis ta Poola Raamatu Instituudi toetusel just selle kogumiku tarvis. Kas need mõnes Eesti teatris kunagi ka lavavalgust näevad, seda tõlkija ennustada ei osanud. Kui ta neid tekste näiteks Eesti Draamateatri dramaturgile Ene Paaverile näitas, kahetses too sügavalt, et Mati Unti enam elavate kirjas pole: tema oleks need ehk ära lavastanud.
“Rozewiczi mitmekihilistele, poeetilistele ja absurdisugemetega draamatekstidele iga lavastaja hammas peale ei hakkagi,” tõdes Hendrik Lindepuu. “Rozewicz ongi ju eelkõige poeet. Poeedi tekst teatris on aga teise poola draamakorüfee Bpoguslaw Schaefferi sõnul nagu naine meeste WC-s: ta on küll ilus, aga täiesti vales kohas.”
Jõujooned Torunis
Mõistagi võiks “Lõksu” ja “Vana naisega” õnne katsuda ka Elmo Nüganen: “Valge abielu” jaoks leidis ta ju omal ajal õige võtme ning seda saatis lavaedu nii Eestis kui ka Poolas Torunis 1994. aastal toimunud teatrifestivalil Kontakt, kus viibisid kohal nii Rozewicz kui ka Lindepuu.
“”Valge abielu” Toruni etendusel istusime Rozewicziga esireas,” meenutas Hendrik Lindepuu. “Pärast ütles Nüganen, et mingid tuntavad jõujooned olid meie juurest lavale jooksnud. Ka Rozewicz jäi toona nähtuga rahule.”
Olles Rozewicziga küll isiklikult kokku puutunud, eelistas Hendrik tema näidendeid tõlkides konsultantidena kasutada tuttavaid poola teatriloolasi: nii kõrgest klassist autoreid nagu Rozewicz ei pea ta lihtsalt viisakaks iga asjaga tülitada. Kuigi Rozewicz saab tänavu sügisel 85-aastaseks, on ta Hendriku sõnul endiselt vormis. Uusi draamatekste pole ta pärast 1982. aastal valminud “Lõksu” enam kirjutanud, küll aga mälestusi ja luulet. Paar aastat tagasi pälvis vanameister Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike.
Glowacki järgmine
Enne Rozewiczit on Hendrik Lindepuu avaldanud kaks Slawomir Mro?eki ning ühe Witold Gombrowiczi ja ühe Boguslaw Schaefferi näidendeid sisaldava kogumiku. Ise valis näidendid, ise tõlkis, ise kirjastas. Nii järjekindlalt pole ühe maa dramaturgiat “purenud” ja eesti teatrihuvilistele kättesaadavaks teinud vist mitte ükski siinne tõlkija. Sarja raamatute trükiarv on paraku tagasihoidlik: nii 200-250 eksemplari. Rohkem pole Lindepuu sõnul eesti raamatuturu väiksust ja teema spetsiifilisust arvestades mõtet trükkida.
“Vaid sarja esimene, Mro?eki “”Suvepäev” ja teisi näidendeid” on läbi müüdud, kõiki järgmisi on veel pakkuda,” ütles Hendrik Lindepuu. “Aga Eesti teatrite raamatukogudel ja paljudel teistel raamatukogudel on need raamatud olemas. Ja hiljuti andsin peotäie iga kogumiku eksemplare Ingo Normeti kätte, et ta neid ärksama vaimuga teatritudengitele jagaks. Mine tea, äkki hakkab loetu aastate pärast idusid ajama ning näiteks neljakümneseks saades toob mõni praegustest tudengitest mõne poola tüki lavale.”
Hendrik teab, et ei teatris ega ka kultuuris laiemalt sünni midagi üleöö, vaid kõigele tuleb alusmüüri laduda aastaid või aastakümneid. Sama kehtib Hendriku elu teise tahu, spordi kohta. Literaaditegevus ja kergejõustikutreeneri amet on Hendrikus nii tihedalt läbi põimunud, et vahel teeb ta kaht asja korraga. Hiljutistel maakonna noorte meistrivõistlustel kergejõustikus juhtuski nii, et jooksjate rajale lähetamise kõrvalt tuli tal arendada pikka poolakeelset mobiiltelefonivestlust poola dramaturgi Janusz Glowackiga. Teemaks see, missugused Glowacki näidendid peaksid minema Hendriku kuuendasse poola tippdramaturgiat tutvustavasse tõlkekogumikku.
“Kui Mro?ekit ja Rozewiczit võib nimetada poola näitekirjanduse elavateks monumentideks, siis neist mõnevõrra noorem Glowacki on tõusmas üsna nende kõrvale,” ütles Hendrik. “Pärast raskepärast Rozewiczit tundub Glowacki vaimuka dialoogi tõlkimine lausa puhkusena.”
Tegelikult on kogumiku jagu Glowacki teatritekste Lindepuul juba tõlgitud: lisaks 1993. aastal Ugalas lavastatud “Antigonele New Yorgis” ka “Prussakajaht” ja “Fortinbras jõi end täis”. Ent enne trükki minekut tahab tõlkija need kriitilise pilguga üle vaadata ning kõrvaldada omaenda varasemate aegade vähesest tõlkekogemusest ja sõnaraamatute kehvast kättesaadavusest tulenevad tõlkeapsud. Raamatuks saavad Glowacki näidendid siis, kui kultuurkapital või mõni muu instants ettevõtmist toetab.
Rozewiczi kogumikku esitleb Hendrik Lindepuu pidulikult 8. juulil Laiuse linnusevaremetes toimuval ordupäeval. Esitlusele on lubanud tulla ka Poola Vabariigi suursaadik Eestis Tomasz Chlon.
RIINA MÄGI
