Ümberütlemise kunst

Põltsamaa kultuurikeskuses saab 5. augustini näha Liis Kogeri maalinäitust “Musta tunneli valgesse lõppu”. Viisteist näitusetööd on valminud sel ja eelmisel aastal ning maalitud õlivärvidega lõuendile või papile.

Liis Koger on pärit Pärnust ning õppinud sealses Sütevaka humanitaargümnaasiumis. Praegu on ta Tartu Ülikooli maaliosakonna tudeng, ent nagu tema sealne õppejõud Jüri Kask näituse avamisel rõhutas, ei tulnud noor kunstnik Põltsamaa publiku ette koolitöödega, vaid maalidega, mis sündinud vabal ajal ja juhendaja vahelesegamiseta. Autor ise lisas, et ükski näitusetöö pole ilmavalgust näinud ka mingi projekti pärast.

“Minu arvates on meil loomevaldkonnas projektipõhisust tobedalt palju,” ütles Liis Koger.

Tartusse läks ta algul psühholoogiat õppima, ent peatselt hakkas temas veereva lumepallina paisuma tunne, et ta peab midagi oma kätega teha saama. Ühel hetkel tabaski teda äratundmine, et ta tahab end väljendada kunsti kaudu. Lühikest aega oli ta Pärnus ka kunstikoolis käinud. Veelgi tuttavam oli tema jaoks enda väljendamine luule kaudu.

“Kui öelda tavalisi asju välja tavaliselt, pole see luule. Luule on pigem ümberütlemine, asjade näitamine tavalisest erineva nurga alt,” ütles Liis. “Ka maalimine on sisuliselt ümberütlemine, ainult pildikeeles. Kummalisel kombel suurendab selline loominguline ümberütlemine asjade otsesust.”

Puudutavad igaüht

Kui luulemuusa tavatseb Liisi puudutada kella kolme-nelja vahel öösel, kui vaimuväravad valla ja teadvus natuke nihestunud, siis parim maalimisaeg on tema sõnul kella kuuest õhtul (selleks ajaks on ta enamasti koolist koju jõudnud) keskööni.

Oma maalide kohta ütles Liis, et need on inspireeritud loodusest, armastusest ja teistest asjadest, millel arvatakse olevat sentimentaalne varjund, ent mis tegelikult igaüht puudutavad.

“Nn projektikunst keskendub tihti mingitele konkreetsel hetkel aktuaalsetele sotsiaalsetele probleemidele, ent kui need päevakorralt kaovad, aegub ka kunst. Mina püüan säilitada igavikulisust, muutumata selle juures igavaks,” ütles Liis Koger.

Peale igavuse ei tohiks tema meelest kunstis olla depressiivsust. Ta ise igatahes väldib nn eneseteraapiliste tööde rahva ette toomist, sest need võivad kiirata negatiivsust.

“Paljud kunstnikud tahavad publikut šokeerida, aga minu arvates peab kunst tegema maailma paremaks. Elus on niigi palju kurbi asju, aga ka masendavas olukorras peab säilima mingi lootusekiir,” ütles kunstnik.

Luulest laenatud

Põltsamaa näitus pole noorele kunstnikule sugugi esimene isikunäitus. Tänavu märtsis olid tema tööd väljas Eesti Rahvusraamatukogus ja aprillis Võru Linnagaleriis. Lisaks isikunäitustele on Liis Koger esinenud grupinäitustel Tartu Kunstnike Majas, galeriides Loov ja Vaal ning Šveitsis ja Itaalias. Ka luuletajana on ta jõudnud endale nime teha: möödunud aastal ilmus tema debüüt-luulekogu “Tantsud armastuse lõppu”. Tänavu sügisel näeb trükivalgust teine kogu “Vana kuu hea and”, mille ühest luuletusest pärineb ka Põltsamaa näituse pealkiri “Musta tunneli valgesse lõppu”.

“Maalimisel on väljund pisut teistsugune kui luuletades,” ütles Liis Koger. “Üheks maalimise positiivseks küljeks võrreldes luulega on see, et maalikeeles väljendatud sõnum on arusaadav ka väljaspool Eestit.”

Et Eestis kunstiostjaid napib, oleks Liisi meelest ideaalne variant see, kui ta saaks ka edaspidi elada Eestis, ent müüa oma töid välismaal. Tõsi, raha ja asjad pole tema meelest elus esmatähtsad, ent päris rahata pole ka võimalik elada.

“Ma tõesti ei fetišeeri asju. Ükskord jooksmas käies jäin näiteks päikeseloojangut imetlema ja pillasin oma i-podi vette. Kurvastamise asemel hakkasin naerma: sündmus tekitas minus mingi loobumisjoovastuse, ” meenutas Liis.