EELK Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse hooldajaõpetaja Urmas Orase sõnul on ülestõusmispüha kahtlemata kirikuaasta kõige olulisem püha.
“Eesti luterlike koguduste õpetajad on kindlasti kogenud, et rahvale on kõige armsam püha jõuluõhtu, mil kirikud on rahvast tulvil, ent tähenduse poolest on olulisem ülestõusmispüha,” kinnitas Urmas Oras. “Samas pole pühade kõrvutamine üldse otstarbekas, sest ristiusk on rohkem argiusk, st et kristlane on küll tänulik selle eest, et pühad talle antud on, ent tõeliselt elab ta oma usku välja argipäeval.”
Orase sõnul rõhutas 18. sajandi tuntud kirikutegelane Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes ka Tallinnas jutlusi pidamas käis, et tõeline jumala teenimine ei toimu kirikus, vaid argielu elades. Ent pühad annavad usklikule tugevama laengu, mis aitab argipäeviti paremini jumalat teenida.
Ülestõusmispühade puhul pole pühade tähendus ja kombed, mida rahvas sel puhul järgib, omavahel just väga tihedalt seotud. Munade värvimise traditsiooni kohta on mõned öelnud, et see on suisa paganlik komme. Kust lihavõttejänkudesse uskumise komme pärineb ja mida sümboliseerib, pole Orase sõnul üldse selge.
Ei pane pahaks
“Minu kodus lihavõttejänkudest ei räägitud, aga mõni mu eakaaslane on väitnud, et uskus lapsena lihavõttejänkut veel enamgi kui jõuluvana, sest jõuluvana oli ju ikka mõni naabrionu,” sõnas Urmas Oras ja lisas, et tema ei pane pahaks, kui ülestõusmispühade traditsioonid, mida rahvas järgib, pole välja kasvanud kirikuloost.
“Kui mingi kombe täitmine inimeses ilusad mälestused elustab ja sooja tunde tekitab, siis ei saa seda kuidagi pahaks panna,” ütles Urmas Oras. “Ülestõusmispühad ongi mitte õpetlik, vaid pigem tundesündmus, kuulugu selle juurde siis, mis tahes.”
Nüüdisaegne ülikooliteoloogia ei võta Orase sõnul piiblit enam väga tõsiselt, sest seal on suur osa imedel. Näiteks Suurbritannias ilmnes vastava küsitluse tagajärjel, et päris suur protsent anglikaani kirikuõpetajaid ei usu neitsist sündimisse ja Kristuse ülestõusmisse.
“Nii tuleb välja, nagu peaks ülikooliloengus rääkima üht ja kirikukantslis teist,” nentis Oras. “Sooviksin siiski, et inimesed ka tänapäeval usuksid, et Kristus elas ja kannatas meie eest.”
Õigeusklike jaoks on ülestõusmispüha Orase sõnul eriti suur püha: siis on kombeks teha pühapilte kandes ristikäik ümber kiriku. Selle püha olulisust näitab kasvõi juba see, et vene keeles pühapäeva tähistav sõna “voskresenje” tähendabki ülestõusmist. Nii et venelastel oleks nagu iga pühapäev ülestõusmispüha.
Ei haaku reaalsusega
Urmas Oras meenutas, et lapsena käis ta vanematega kirikus ainult jõulude ajal. Ülestõusmispühade ajal käidi pigem surnuaial. Ja loomulikult värviti nende pühade ajal ka mune.
“See komme on meie peres endiselt au sees. Minu kolm last on küll juba suured, aga lapselapsed, kellest üks on neliteist ja teine kuus aastat vana, tegelevad sellega meeleldi,” kinnitas ta.
Lähenevatel pühadel on mitu nime. Kes nimetab neid munapühadeks, kes lihavõttepühadeks, kes ülestõusmispühadeks. Lihavõttepühade nimi ei haaku paraku enam reaalsusega, sest inimesed lasevad vastlapäeval küll liugu, aga paastu ei alusta. Varem tähistas aga vastlapäev just paastuaja algust ja lihavõtted selle lõppu. Kui liha süüakse kogu aeg, kaotab lihavõttepüha nimi oma mõtte.
Ülestõusmispühade eelseid ja aegseid teenistusi viib Urmas Oras Palamusel läbi kolmandat korda.
“Palamuse kiriku altarimaal on kolmeastmeline. Alumisel, kõige suuremal osal on kujutatud suure neljapäeva sündmusi ehk Jeesuse viimast eluõhtut, mil ta koos jüngritega püha õhtusöömaaega pidas. Keskmisel osal on kujutatud ristilöödud Kristust koos neitsi Maarja ja apostel Johannesega, ülemisel osal aga Kristuse ülestõusmist. Kui armulauda ette valmistan, jään alati hetkeks vaatama altarimaali püha õhtusöömaaega kujutavat osa ja mõtisklema selle sündmuse tähenduse üle,” tõdes Urmas Oras.
RIINA MÄGI
