“See on perekond, mitte ainult orkester,” tunnistas Kalev Karo. Avinurme puhkpilliorkestris on nii nagu “Kolmes musketäris” – üks kõigi ja kõik ühe eest.
Karode perest mängib Avinurme puhkpilliorkestris kolm põlvkonda, kokku viis pillimeest – isa Ülo, tema pojad Kalle ja Kalev ning nende pojad Kaspar ja Kaupo. Isa Ülol oli tervislikel põhjustel viimane mäng koos orkestriga mullu detsembris.
Orkestrikaaslased ulatavad alati abikäe
Ülo Karo tunnistas, et on paljudes kollektiivides mänginud, kuid niisugust koosseisu nagu praegu Avinurmes, pole ta varem näinud. Nii üksmeelset koosseisu, täpsustas ta.
Kui kellelgi on midagi vaja teha, siis orkestrikaaslased ulatavad alati oma abikäe.
Varem tehti ka heina kambaga, meestel olid valged pluusid seljas ja viskasid heinapakke koormasse. Vahepeal mängiti pillilugu ja siis visati järgmine koorem peale.
Keegi ei ütle dirigendile, et ei, sinna me küll ei lähe ja seda ei tee. “Mida Verner Mölder ütleb, selle arutame läbi, sätime oma sõite ja mängimisi. Kui dirigent on lubanud esinemise välja, siis sinna ka minnakse. Loomulikult lepime eelnevalt kokku, kas see on üldse võimalik. Pooliku orkestriga me välja ei lähe,” lisas Kalev Karo.
Kalle Karo hinnangul toimib Avinurme puhkpilliorkester tõepoolest ühtse perena. “Kui meil seda poolt poleks, ei oleks ka nii palju sõpru, kes meiega koos tahaksid mängida,” lisas ta.
Naised laulavad Avinurme naiskooris
Mehed tunnistasid, et kodus vaadatakse orkestris tegutsemisele positiivselt. Abikaasad laulavad naiskooris. “Kes on muusikainimesed, need juba teavad, mis toimub. Kui me neid endale naiseks palusime, siis nad teadsid, kellega tegemist ja mis see kõik kaasa toob. Muusikute naised on natuke teisest puust. Riided on triigitud, valge pluus on alati kapist võtta, lips on sirge, kõik on olemas, kõik toimib,” on Kalev veendunud.
“Alati enne proovi anname üksteisele kätt, pärast proovi istume oma ruumis ümber laua ja räägime maailmaasjad selgeks. Kutsume prooviruumi ovaalsaaliks, meil on siin kõik olemas.
Oma ruum on väga oluline, pärast esinemist jooksevad muidu kõik laiali. Omavahel suhtlemine on pillimängu puhul väga oluline, siis antakse tagasisidet, arutatakse läbi, mida saab paremini teha. Vahest räägitakse ka poliitikast, siis on kõige targemad mehed laua ümber.
Orkestri ruumid on mehed samuti ise korda teinud, ka põrand on oma meestega valatud. Kaks segumasinat tegid all segu, osa vedas segu üles ja kaks meest silusid. Kõik ikka vastavalt oskustele. Kui töö sai tehtud, mindi dirigendile appi uuele majale aknaid ette panema,” lisas Kalle Karo.
Heiki Kalaus pani orkestri kokku kõlama
Enne esinemisi tuleb proove teha tihedamini kui kord nädalas. Tavaliselt tullakse siis kokku paar korda nädalas. “Õhtul enne esinemist me proovi ei tee vaid lihtsalt arutame. Või kui, siis natuke. See on Verneril väga õige otsus. Mängime lihtsalt läbi ja ei kurna end. Amatööridega on nii, et kui üle pingutada, siis hakkab juhtuma…” ütles Kalle.
Proovegi tehakse nii, et lepitakse kokku kaugemal õppivatele lastele sobivad ajad. “Meie oleme kohapeal, meie peame selle aja leidma, muidu see ei tööta. Kui nemad ära jäävad, siis istumegi omaette, saab mängitud, kuid see pole enam see. Lood on juba nii seatud, et on vaja rohkem pille, muidu jäävad n-ö tühjad kohad sisse.”
See, et Avinurme puhkpilliorkester nii hästi kokku kõlab, on saavutatud tänu Heiki Kalausele. “Tema tuli ja leidis aega ning aitas. Pärast Evald Tamme ja enne Heiki Kalaust oli orkestril väga raske periood, ei olnud mehi, proove ei tehtud. “Kui pole regulaarselt proove, siis kaob ka vorm, stabiilsust on vaja,” tunnistas Kalev Karo.
Seaded pole lihtsad, mehed pingutavad
Kalle Karo sõnul olid meestel vanad pillid, mida polnud võimalik õieti häälestada. Heiki Kalaus tõi ERSO-st vanad kasutuseta pillid, mida sai häälestada. Ta pani selle orkestri häälde nii palju kui see võimalik oli. Esimesel aastal mängisime ainult koraale, tekkis vundament, mille peale saaks midagi rajada,” tõdes Kalle Karo.
Kalev Karo sõnul pole mõtet hakata kohe ülikeerulisi palasid mängima, sest see lõpeb enne, kui saab alata. “Alguses oli mehi rohkem, eks nad ehmatasid ära, sest nad polnud aastaid mänginud. Kohale tulid kunagised Heiki Kalause klassi- ja koolivennad. Aga nad polnud aastaid mänginud. Heiki Kalausega oli alati pool tundi lahtimängu, oli ka proove, kus algul tõusime püsti ja hingasime sügavalt sisse ja välja. Hapnikutarbimine muutus, kopsud tuli liikuma saada. See viis meid edasi. Pärast Heiki lahkumist jätkas tema tööd Verner Mölder. Proovis harjutame vahest üht konkreetset käiku põhjalikumalt, see peab kõlama hakkama, teist võimalust polegi. Edasi läheme siis, kui on selge. Vastavalt Avinurme orkestri tasemele teeb seadeid Marti Nõu. Need pole lihtsad, me peame pingutama aga muidu jääme seisma ja arengut ei tule. Peab ennast harima ja harjutama. Nii pikkamisi saab asjad selgeks.
Suvel on sagimist väga palju, kõiki kutseid ei ole võimalik kahjuks vastu võtta, siis ei jääks ühtegi vaba nädalavahetust. “Ju me siis oleme kedagi kõnetanud,” tunnistas Kalle Karo.
Tema sõnul kõnetab Avinurme puhkpilliorkester põhiliselt ikka kohalikke ja ümberkaudseid inimesi ehk neid, kes teavad, mida pillimeestelt oodata. Loodame, et uues Mustvee vallas saab olema neid, kes Avinurme puhkpilliorkestrit kuulata tahaksid, aina rohkem.
HELVE LAASIK
