Laupäeval Jõgeval toimunud Eesti ilmahuviliste ja äikesevaatlejate kokkutulekul tuulekülmast rääkinud Triin Saue sõnul on just suvel õige aeg meelde tuletada kõike seda, mida me talve juures vihkame.
Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna teadur ja Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi okeanograafia õppetooli lektor Triin Saue ütles, et inimene vaatab ilma alati isiklikust seisukohast lähtudes. “Me ei ole kunagi rahul – suvel kirume me palavust, talvel aga külma,” lausus ta. “Kirjeldamaks seda, kuidas me tunneme ennast mingisuguse kliima või ilmastikutingimuste tulemusel, on välja töötatud termin “soojuslik mugavustunne”.”
Kellele kõle, kellele mõnus
Soojuslikku mugavustunnet hinnatakse eelkõige temperatuuri alusel, samas on see siiski subjektiivne. “Soojuslik mugavus või ebamugavus on ju siiski vaid tunne,” ütles Saue. “Termin kirjeldab inimese vaimset ja füüsilist meeleseisundit ning seda kasutatakse selle kirjeldamiseks, kas inimesel on liiga külm või liiga soe. Aga ikkagi on mul suhteliselt raske ette kujutada, et mingisugune valem suudab kirjeldada minu personaalset meeleseisundit.”
Soojuslik mugavustunne on lisaks sellele ka suhteline. “Kui Eestisse tuleb pagulane, on viisteist plusskraadi tema jaoks kujuteldamatult külm, siinsetele inimestele on samad kraadid aga tavaliseks keskmiseks suviseks temperatuuriks, vähemalt sel suvel,” tõi Triin Saue näite. “Kui aga selline temperatuur on novembris või märtsis, rääkimata jaanuarist, on see meie jaoks kujuteldamatult soe. Mängu tuleb ka mikrokliima. Kui ma lähen näiteks ühele või teisele poole hekki, võib mul olla kas vastikult soe või vastikult külm, sõltuvalt sellest, kuidas ma tuulesuuna suhtes olen.”
Objektiivsema pildi saamiseks ongi välja töötatud erineva keerukusastmega indekseid. “Kõik nad üritavad defineerida seda, kui mugavalt üks tavaline keskmine inimene ennast hetkel tunneb või võiks tunda,” lausus Triin Saue. “Mugavust on tegelikult suhteliselt raske mõõta, ebamugavus on palju lihtsamini defineeritav. Olemasolevatele lisaks on juba välja töötatud ka selliseid indekseid, mis arvestavad ka inimese füsioloogiat ja muid aspekte – rassi, kehamassi, riietust jne. Selliste indeksite tulemeid on aga väga raske näiteks ilmateates või mõnerealises ajaleheartiklis edasi anda.”
Tuulekülma on võimalik mõõta
Eestiga sarnase kliimaga riikides on enim tuntud talvine tuulekülmaindeks, selle kõrval on suvekuumuse hindamiseks kasutusel ka kuumaindeks, kus arvestatakse lisaks temperatuurile ja tuule tugevusele ka õhuniiskust.
“Tuulekülmaindeks on selline mõõt, millega üritatakse kirjeldada seda, kui palju tuule tugevus meie temperatuuri tajumise tunnet muudab,” selgitas Saue. “Tuulekülm on alati madalam õhutemperatuurist ning see kehtib vaid elusorganismide suhtes.”
Aja jooksul on välja töötatud palju erinevaid tuulekülmaindekseid, praegu kasutusel olev loodi selle sajandi alguses. “Kõik nad üritavad kirjeldada põhimõtteliselt sama asja – kuidas me ennast külma ilmaga tunneme,” ütles Triin Saue.
Esimese mooduse tuulekülma mõõtmiseks töötasid välja ameeriklased Paul Allman Siple ja Charles F. Passel juba enne Teist maailmasõda Antarktika uurimise käigus. “Ajakirjanduseski on öeldud, et tuulekülmaindeksi väljatöötamine oli kõige tähtsam Antarktika uuringute tulemus enne osooniaukude avastamist,” muigas Triin Saue. “Siple ja Passel panid oma vaatlusonni katusele veega täidetud plastpudelid ning mõõtsid seejärel vee jäätumise kiirust erineva tuuletugevuse juures. Esimene indeks näitas soojuskadu kilokalorites ruutmeetri kohta ning see muutus populaarseks alles pärast seda, kui üks ilmateadustaja tuli mõttele, et tulemit saab temperatuurile ümber arvutada ning näidata, kui palju soojuskadu temperatuuri langetab.”
Ometi selgus, et arvutuskäik ei ole väga reaalne ning tulemused näitasid väiksemate tuulekiiruste juures tegelikkusest palju madalamaid temperatuure. Kriitika tulemusel kutsuti selle sajandi algul kokku rahvusvaheline konsortsium, kes pidi looma uue ja palju töökindlama tuulekülmaindeksi. “2001. aastal Randall Osczevski ja Maurice Bluesteini poolt välja antud uus indeks baseerus samuti eksperimentidel,” rääkis Triin Saue. “Vabatahtlikud pandi tuuletunnelisse trenažöörile kõndima ning tuule kiirust suurendati pidevalt. Inimestel olid näo külge kinnitatud temperatuuriandurid ning nende mõõtmisandmete tulemusel uus ja praeguseni kehtiv ning rahvusvaheliselt tunnustatud indeks loodigi.”
Asjatundjatel on põhjust vaielda
Et aga sellegi indeksi suhtes on aastate jooksul tekkinud kriitiliselt meelestatud teadlasi, on tänaseks välja töötatud ka juba uuemaid indekseid. “Teadusajakirjades on toimunud huvitav debatt, kus ühe indeksi väljatöötajad ründavad eelmise indeksi autoreid, nood aga omakorda vastavad ennast kaitsvate ja teisi ründavate kommentaaridega. Selline kirgede torm nii külma asja ümber!” naeris Triin Saue.
“Vahemik, mil tuulekülma saab arvutada, on kümnest plusskraadist kuni neljakümne viie miinuskraadini,” lausus ta. “Tuule kiirust ei arvestata nullist, vaid alates kahest meetrist sekundis, sest nõrgem tuul ei suurenda inimese külmatunnet.”
Triin Saue sõnul ei ole indeksit loomulikult vaja enam pidevalt arvutada, kasutada saab mitmete asutuste poolt kokku pandud tabeleid. “Meelde tasuks jätta kaks numbrit,” ütles ta. “Üks neist on -10, teine -27. Alla miinus kümne on enam-vähem mugav talvetemperatuur ning risk alajahtuda on madal. Sellest alates on aga juba ebamugavam ning alajahtumise risk tekib siis, kui ilma vastava kaitseta liiga kaua väljas viibida. Kui külmaindeks on -27, ei ole see aga enam lihtsalt ebamugav, vaid juba riskantne ning tekkida võivad külmakahjustused.”
MATI ALEV
