Türil kohtusid hingesugulased

 

Möödunud nädalavahetusel sai Türi kultuurimajas kokku hulk teatripisikuga nakatunud inimesi, kellele näitlemine küll leivatöö pole, kuid kes sellesse kunsti nii kiindunud on, et sellele oma vaba aja pühendavad. 21. ja 22. jaanuaril sai teoks XII harrastusteatrite riigifestival.

Tänavust teatrisündmust hakati Eesti Harrastusteatrite Liidus ette valmistama juba aegsasti. Videod, mille põhjal festivalile pääsejad välja valiti, tuli truppidel liidule esitada hiljemalt möödunud aasta 12. septembriks. Neid laekus 40 ja žürii sõelale jäi 12.  Selle töö tegid ära Viivi Metslaid Eesti Harrastusteatrite Liidust, Aare Toikka VAT Teatrist ja Madis Kolk ajakirjast Teater. Muusika. Kino.

Žüriiliikmete kinnitusel ei olnud otsustamine tõepoolest kerge ja mõne tüki puhul tuli lint  objektiivsuse nimel korduvalt läbi vaadata. Tulemus oli aga vaeva väärt: publikut, kellest lõviosa lavalolijate kolleegid, ei peletanud igavus poole tüki pealt saalist põgenema ja kui kellelgi midagi nägemata jäigi, siis vaid põhjusel, et oma etteasteks lava valmis panna tuli – etendused toimusid vaheldumisi kahes saalis

Ei püütud “maasse tampida”

Iga kolme lavaloo järel kogunesid asjaosalised ja festivali žürii, kuhu tänavu kuulusid Andres Noormets, Kaie Mihkelson ja Külli Reinumägi, nähtut läbi arutama. “See pole hindamine ega kritiseerimine, vaid arvamuste avaldamine ja muljete jagamine,” ei väsinud vestlusringe juhtinud Maret Oomer iga uue hakul kordamast. Sest kes teaks temast kui aastakümneid teatrihuviliste laste ja noortega tegelnud inimesest paremini, mida tähendab loova, pealegi veel asjaarmastajana loova inimese jaoks karm kriitika. Aga kui aastate jooksul seda mõnikord harva ette on tulnudki, et professionaal oma irooniapagasi harrastaja turjale laob, siis seekord ei tulnud kellelgi pilku piinlikkusest põrandal hoida, sest kõik kolm tuntud ja armastatud teatriinimest oskasid nähtust välja tuua positiivse, kitsaskohti mainida aga normaalses arutelus, mitte “pähe lajatades”. 

Ümberkehastumisvõime ja huumorisoon

“Kus Aire ise ongi?” oli Külli Reinumägi pisut segaduses, kui festivali esimest näidendit, Aire Pajuri monoetendust “Halb ema” arutama asuti. Ja tõdes kohe, et järelikult oli ümberkehastumisvõime märkimisväärne, kui lavalt alla tulnud näitlejat “tsiviilis” ära ei tunne. Aire enda kirjutatud ja mängitud ning Astrid Halliku lavastatud sotsiaalse draamaga, millega esindati Elva Sinilinnu harrastusteatrit, tuldi žürii kinnitusel andekalt toime iga kandi pealt.

Tabivere  “Võidulaenu loosipilet”, kus A.-E. Kerge Oskar Lutsu karakteritele pisut nüüdisaegseid “kiikse” on lisanud ja mille Tõnis Lepp lavale toonud, oli eelmise valusa loo järel kui palsam haavale ja seda oskasid hinnata ka asjatundjad.

“Kena komöödia! Tundus, et näitlejail ise ka on naljakas; et nad ongi hea huumorimeelega inimesed. Luts on loo kõrvaltvaatajana kirja pannud ja see oli tervistava eneseirooniaga välja mängitud,” ütles Andres Noormets. Kaie Mihkelson tunnistas aga, et ta on näinud sama tükki professionaalide esituses ja see polnud kaugeltki nii sümpaatne. “Kui minnakse karakterimängu peale, pole enam naljakas. Teie mäng oli loomulik; oli tunda, et on mindud nalja tegema, aga jalad on maas, sellega ei pingutata üle,” nentis ta. Kõik kolm arvamusliidrit kiitsid ka leidlikku ja humoorikat seksistseeni, kus kleidiriidega vehkimisest ja mõnest kõnekast pilgust täiesti piisas. Etenduse ajal teenis see koht muide vaheaplausi!

Kuigi arutelud viidi läbi väikeses ruumis ja olid mõeldud eelkõige käsitletavate lavalugude tegijatele, patustasid Tabivere näitlejad ja siinkirjutaja selle reegli vastu ja poetasid end kuulama kõigile mõttetalgutele. Sest need vestlusringid olid sama köitvad (ja mõnikord isegi huvitavamad) kui etendused! Eriti põnevaks muutuski asi just siis, kui tükk kohe üldse “peale” ega “kohale” ei tahtnud minna või mis veel hullem, mõistmatusega pikitud õudu tekitas (näiteks Kalev Kudu lavastatud “Ivanovite jõulupuu” Tartu Üliõpilasteatrilt). Sel juhul oli igatahes lohutav Andres Noormetsalt teada saada, mida antud etteastega saavutada ja öelda taheti. Ja et lavastus oli vaimukas ja meisterlik.

Hetked, mil elame

Pühapäeva õhtul kogunes Türi rahvamaja suur saal väsinud, kuid õnnelikke ja ootusärevaid teatrifänne täis, et teada saada, milliseid otsuseid langetas žürii.

Üks harrastusnäitlejate sümpaatseid “kiikse” on muide pimeda kadeduse puudumine  ja objektiivsus. Kui nähakse, et naabril on etteaste paremini õnnestunud, ollakse oma saatusest üle ja, uskuge või mitte,  rõõmustatakse siiralt teiste edusammude üle. Seega oli lõunalauas ja kohvitassikuluaarides kõrvu kikitanul juba teada, kellele Grand Prix ehk rändav sepiskell tegijate endi arvates minna võib, keda näitleja- või lavastajapreemia “ähvardab” ja nii  edasi. Ja tõepoolest, ennustused olid võrdlemisi täpsed.

Sedagi, et Rein Annukit, kellel nii Tabivere Harrastusteatri kui Tartu Vilde Teatri lavaloos kandev roll oli, seekord parima meesnäitleja tiitliga pärjatakse, oli siin-seal oletatud. Tunnustuse hinda tõstab ka asjaolu, et Saamuel Pliuhkam Lutsu/Kerge “Võidulaenu loosipiletis” ja noorem Josef Šapiro I. B. Singeri “Patukahetsejas” niivõrd erinevad osatäitmised on.

Ja et GP ehk rändav kell end vähemalt kaheks aastaks ehk järgmise festivalini Jõelähtme valda sisse seab, polnud samuti  väga suur üllatus. Juba see kvantum head tuju, millega sealne Lavagrupp ja lavastaja Maie Ramjalg publikut kostitasid, kui A. Tšehhovi “Abieluettepaneku” tantsiskleva lustiga ette kandsid, oli peaauhinda väärt.

Festivaliosalisi tutvustavas brošüüris oli mõnele staažikamale tegijale n-ö vaba mikrofon ulatatud, et nad avaldaksid, miks nad näitemänguga tegelevad. Tunnistanud, et põhjusi on mitmeid, tõi Rein Annuk muu hulgas välja, et näitlemine annab talle võimaluse suhelda hingesugulastega.  Kui mõelda sellele, et riigifestivalile pürginud truppe oli 40, näitemänguringe  meie rahvamajades aga veel tublisti rohkem, siis on mõttekaaslasi ja hingesugulasi juba vaid Eestis õnnelikult palju!

Autasustamistseremooniat sisse juhatades tsiteeris Türi kultuurimaja juhataja Ülle Välimäe mõttetarka, kelle nime ta enda sõnul ei mäletanud: “Hetked, mil meel on haaratud kunstist, on ainsad hetked, mil me elame”. Tõesti kuldsed sõnad, kes iganes need ka omal ajal kuulsaks lausus. Ja kahtlemata on kõigi nende surelike elu, kes kunsti eri vormidest rõõmu tunda oskavad ja end omavahel hingesugulasteks peavad, rikkam nende omast, keda vaid materiaalne köidab.

Täpsemalt on kõik äsjase festivaliga seonduv kirjas EHL kodulehel aadressil www.harrastusteatrid.org 

Grand Prix 2012 – Jõelähtme Lavagrupp 

Festivali laureaadid 

Häädemeeste Näitetrupp

Tartu Üliõpilasteater

MTÜ Teoteater 

Žürii eripreemiad

Parim lapsnäitleja Karolin Saar – Viimsi harrastusteater

Parim meesnäitleja Rein Annuk – Tabivere Harrastusteater ja Vilde Teater

Parimad naisnäitlejad Aire Pajur — Elva Sinilinnu harrastusteater

                                Tess Pauskar — Vilde Teater

                                 Marju Aasma — Häädemeeste Näitetrupp

Parim lavastaja Jüri Kaldmaa — Vilde Teater

Parim looma osatäitja Ilona Sillamaa — Tammsaare Teater

Parim kõrvalosaliste paar Küllike Veede ja Leo Valdvee — Alburahva teater

Parim muusikalavastus “Annie” Viimsi harrastusteatrilt

Parim rahvatükk “Võidulaenu loosipilet”  Tabivere Harrastusteatrilt

i

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus