Viimasel ajal kütab rahva hulgas kirgi plaan rajada Tartu lähistele Emajõe äärde tselluloositehas. Hiljuti andis 7000 tartlast oma allkirja tehase rajamise vastu. Kardetakse, et tselluloosi tootmisega kaasneb Emajõe reostus, kuid sel juhul saab kannatada ka Peipsi järv ning kahju teeb see Jõgevamaalegi, eeskätt maakonna kalandussektorile.
Veebruaris Põltsamaa raamatukogus külaliseks olnud endine riigikogu esimees, praegune Tartu linnavolikogu aseesimees, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik professor Ene Ergma avaldas samuti muret selle pärast, et ülikoolilinna lähistele kavatsetakse ehitada puidu rafineerimise tehas. Tema arvates peaks selle tehase vastu väga kindlameelselt võitlema keskkonnaminister, aga ta ei ole ministri suust selle suurprojekti teemal eriti midagi kuulnud.
“Emajõe seisukord on halb ja tehase rajamisel suureneks reostuskoormus veelgi. Amoraalne on rajada puidu rafineerimise tehas jõe äärde, mis kannab nime Emajõgi. Meil on suure tööpuudusega tööstusrajoonid, kuhu selle tehase võiks rajada. Kui Tartus hakkab levima tehasest tulev halb lõhn, kas siis tudengid tahavad sinna õppima tulla? Tartus asub siinse piirkonna üks vanemaid ülikoole ja nüüd kaevame me ise sellele auku,” rääkis professor.
Metsaraiet reguleerib seadus
Palamuse Metsaseltsi esimees, erametsanduse konsulent Ain Malm tõdes, et tselluloositehase rajamine on ilmselt alles kaugem tulevik. “Mina tahan esimesena toonitada, et selle projekti puhul tuleks alustada korralikest keskkonnauuringutest, et saada teada, kui kahjulik on tehase mõju Eesti loodusele.
Lisaks keskkonnareostusele kardab rahvas, et kavandatava tehasega kaasneb väga ulatuslik metsade raiumine. Ma ei tea konkreetselt seda puidu mahtu, mis aasta jooksul Eestist välja veetakse, aga see kogus on ikka väga suur. Näiteks paberipuu kokkuostjad on ju Stora Enso ja teised välisosalusega suurettevõtted, kus puidu hinda dikteerivad nende ettevõtete omanikud. Kui kogu selle puidu, mis Eestist välja veetakse, saaks kohapeal ümber töödelda ehk seda väärindada, siis oleks sellest oluliselt rohkem tulu kui lihtsalt toormaterjali riigist välja müües. Mina pean selle nn miljardiprojekti osas vajalikuks, et me oma puitu lihtsalt toormaterjalina Eestist välja ei veaks.”
Põhjendamatult suurt metsaraiet Malm küll selle tulemusena ei pelga, sest raiet reguleerib metsaseadus. Vanad ja kehvas seisus metsad tulebki tema sõnul maha võtta, kuid mitte rohkem, kui metsaseadus lubab.
“Paraku teevad suurt kära selle teema ümber need, kes pole metsanduse valdkonnas asjatundjad. Inimesed, kelle kokkupuude metsaga piirdub peaasjalikult seenel ja marjul käimisega, ei ole pädevad otsustama, kui palju, kust ja millist puitu me raiuma peaksime. Sageli pahandatakse, et teede äärest on palju metsa maha võetud, kuid kurtjad pole kursis sellega, et nõukogude ajal pididki metsad tee ääres kasvama, sest need varjasid mitmel pool sõjalisi objekte.
Praegu ongi viimane aeg need metsad maha raiuda. Pealegi on nii, et kui kohe pärast raiet riivab silma kännustik, siis juba mõne aasta möödudes kasvab seal ilus noorendik või taastatud mets. Käies ringi oma metsas, ei tunne ma enam neid kohti äragi, kus viis ja rohkem aastat tagasi lageraie on teostatud,” rääkis metsakonsulent.
Keskkonnareostuse teemal ta seoses plaanitava tehasega arvamust avaldada ei oska. Põhimõtteliselt peaks olema nii, et tehasest jõkke tagasi lastav puhastatud vesi peab olema joogikõlblik.
Arendajad alternatiivi ei näe
Väga tuliseks kujunes selle nädala kolmapäev, mil Tartu linnavolikogu kogunes erakorralisele istungile just kõnealuse tehasega seonduvat arutama. Tartu linnavolikogu liige Merle Jääger meenutas ammust mitšurinlaste loosungit, et looduselt ei oodata armuande, vaid muudetakse seda julgelt ise. Ta toonitas, et riik ja firmad ei tohi inimestest üle sõita.
Tartu linnavolikogu liikme Mihhail Lotmani sõnul räägitakse kord nii, et selle teemaga on liiga vara tegelda, siis jälle väidetakse, et liiga hilja. Ta avaldas arvamust, et selle tehasega seotud eriplaneeringu protsess tuleb peatada. Linnavolinik tõdes, et mitmed küsitavused jäid vastuseta. Ta sai tehase rajamise plaani kohta antud selgitustest aru, et raha selleks ei tule Eestist ja seetõttu ettevõtjad reostusest huvitatud. Tartu linnavolinik Andrus Punt oli seisukohal, et Tartu kui ülikoolilinna tagahoovi seda tehast lubada ei tohiks. Tema sõnul on see ka Tartu noortevolikogu arvamus. Poolteiseprotsendilise majanduskasvu äärde ei saa jalutama minna, küll aga saab jalutama minna Emajõe äärde.
Õhtul kogunesid paljud tartlased, teadlased, looduskaitsjad, aga ka mitmed Tartu linnavolikogu liikmed ETV saate “Suud puhtaks” kaamerate ette, kus leidis aset järjekordne tuline debatt. Midagi uut telesaatest juba niigi tulistele emotsioonidele ei lisandunud. Küll ütles miljarditehast planeeriva Est-For Investi juhatuse liige Aadu Polli välja lause, et arendajad näevad tehase ainsa võimaliku asukohana Tartu lähiümbrust ja plaan B-d neil välja pakkuda ei ole.
TOOMAS REINPÕLD
