Tööhõivereformi on juba jõutud nimetada kõige olulisemaks sotsiaalvaldkonna reformiks sellel aastatuhandel Eestis. Oleme liikumas ajast, mil keskenduti inimeste töövõimetuse määramisele, aega, mil iga tööturul osalemiseks täiendavalt abi vajavat inimest on võimalik toetada ning julgustada ka tööandjaid osalise töövõimega inimestele töökohti looma.
Igaühelt tema võimete kohaselt
Reform on sütitanud hulganisti kirgi. Kõik, mida hästi ei teata, tekitab ju võõristust. Sotsiaalministeeriumis seatud eesmärk muuta mõtteviisi ning hinnata inimese töövõimet, mitte –võimetust ning vastavalt hinnangule inimesele sobivat tööd otsida ning pakkuda, vajab selgitamist seni, kuni kõik, keda reform puudutab, sellest ühtviisi aru saavad.
Peaministri nõunik Maris Lauri kirjutas 11. juunil Postimehes: “Aastatuhandeid on olnud ikka nii, et ühiskonna liikmed on osalenud ühiskonnas oma võimete kohaselt, ka tööd on tehtud oma võimete kohaselt.”
Eestis oli selle aasta alguses 100 379 töövõimetuspensionäri. Neist ainult pooltel on puue (seaduse järgi on puue ehk erivajadus inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel).
15 000 inimest tööturule
Vähemalt 40 protsenti püsiva töövõimekaoga 15-64-aastastest töötab 40 600 (2013 – 42,4 protsenti). 63 protsenti mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest tahab tööle minna. 68 protsenti tööandjatest on valmis tööle võtma vähenenud töövõimega inimesi. Praegu mittetöötavatest osalise töövõimega inimestest töötab 2020. aastal loodetavasti 10-15 protsenti.
Reformi eesmärk on saada 15 000 inimest avatud tööturule, ühiskonnale lisaväärtust tootma ja loomulikult iseenese sissetulekuid suurendama. Reformi elluviimiseks on võimalik kasutada 169,1 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid koos riigipoolse lahutamatu omaosalusega 180 miljonit eurot. Seda saab rakendada töövõime hindamise metoodika arendamiseks, tööturuteenuste arendamiseks ja pakkumiseks, tööandjate toetamiseks ning teavitamiseks ja asutustevaheliseks koostööks.
Püsiva töövõimetusega töötud ei kaota sissetulekus
Järgnevalt mõned tähelepanekud, mis on töövõimereformiga seoses kogunenud. Reformist rääkides näivad eesmärgid praegu sageli nihkes olevat. Räägitakse sotsiaalsüsteemi ümbertegemisest, et see muutuks kasulikumaks püsiva töövõimega ja erivajadustega inimestele. Tegelik eesmärk on aidata aktiivsed ja suutlikud inimesed sotsiaalsüsteemist välja, ühiskonnale lisaväärtust looma, rakendades selleks vajalikke tugiteenuseid. Tuumseaduseelnõu, töövõimetoetuste seaduse eelnõu, on selle väljund, ülejäänu toetab reformi tugiteenuste arendamisega.
Sihtrühma hirmud on praegu kõrged ja opositsioon parlamendidebattides vaid võimendab seda. Valdavalt kardetakse, et praegused toetused vähenevad või kaovad ära. Samas ei kaota murelik sihtrühm, s.o püsiva töövõimetusega töötud ja madalapalgalised, senistes sissetulekutes.
Töövõimereformi eesmärk on osalise töövõimega inimeste tööturule kaasamine, nende muutmine maksumaksjaiks. On arusaadav, et reformi sisu on psühholoogiliselt raske mõista neil, kes sooviksid, ent ei suuda avatud tööturul kaasa lüüa. Neile pakutakse kaitstud töö või toetatud töö teenust, et nemadki tunneksid end toetusmeetmete abil ühiskonnas väärtuslikemana. Samas tuleb rõhutada, et töövõimereformi aktiivsusmeetmete alla käib ka eneseharimine, sest koolitatud inimesed on ühiskonnale väärtuste ja enesele suurema heaolu loojad.
Tööandjate kaasamine
i
Töövõimereformi teine pool on tööandjate meetmed, nende tunnustamine ja kaasamine reformi. Mitmete olemasolevate ja veel ideetasandil olevate tööandja toetusmeetmete seas meeldib mulle Meelis Mälbergi idee, mille kohaselt võiks luua märgi tootele, mis informeeriks tarbijat erivajadustega inimese tööjõu kasutamisest. Olgu selle nimeks “Võrdsed võimalused” või miski muu selge ja suupärane sõnapaar. Kui tarbija ja ühiskond seda väärtustab, siis ollakse ehk ka nõus hinnalisa tasuma nagu rohelise energia, mahetoidu, eestimaise toote või muu sarnase puhul. Reformis on oluline ka avaliku sektori eeskuju ja võiks kaaluda mõne valdkonna, näiteks militaarvaldkonna tagala- ja asendusteenistuse kiiret avamist reformiga loodavatele võimalustele.
Palju on räägitud sellest, et enne peaksid valmis saama tugiteenused ja siis võib reformi ellu viia. Probleem on selles, et pole võimalik tööturul vajalikke tugiteenuseid anda ilma inimese võimeid ja soove teadmata. Olen diskussioonides näiteid toonud. Vaegkuuljad ei saa koosolekutel või istungitel hakkama tugiaparaadita ehk raadiosaatjata, mis räägitava neile otse kuuldeaparaatidesse saadab, samas ei lähe neil näiteks treialina töötades sellist 800 eurot maksvat tugiaparaati vaja. Kõik sõltub tegevusvaldkonnast, näiteks tänavasõiduratastooliga pole mõtet paraolümpiamängude starti minna. Reformi elluviimisel harutatakse igaühe lugu individuaalselt lahti ja kaasatakse vajalikud tugimeetmed vastavalt soovitavale ning võimetekohasele töökohale ja vajadustele.
Eesmärk on õilis
Auto ehitamist ei saa alustada velgedest ja amortidest, sest need tuleb luua ja valida auto dünaamiliste võimete ning teeolude järgi. Ja alustuseks tuleb selgeks teha, milleks autot ülepea kasutama hakatakse.
Töövõimereformiga on samamoodi – nii, nagu me ei sea kahtluse alla, et erinevates eluvaldkondades kasutatavad eriotstarbelised sõidukid teevad inimese elu kergemaks, nii olen veendunud, et töövõimereformi seatud eesmärgid on õiged ning reform on kasuks nii nendele inimestele, keda see otseselt puudutab, kui ka ühiskonnale tervikuna.
i
JÜRI JAANSON, riigikogu liige, Reformierakond
