Kakskümmend viis aastat tagasi 1991. aasta 20. augustil oli Adavere näidissovhoosi asedirektori ametikohalt ülemnõukogusse valitud Tõnu Saarman üks kuuekümne üheksast saadikust, kes andis poolthääle otsusele taastada Eesti riik. Veerandsada aastat tagasi toimunut peab Saarman kõrghetkeks oma tööalases elus.
Laulva revolutsiooni aegne poliitik, oraator ja kunstnik Heinz Valk kirjutab oma raamatus “Pääsemine helgest tulevikust”: “Esimesena murdis selle ebaluse Jõgeva kandi mees Tõnu Saarman.” Jutt käib nõukogude impeeriumimeelsete korraldatud riigipöörde ajal 19 augustil Ülemnõukogus toimunud nõupidamisest riikliku iseseisvuse väljakuuutamise teemadel.
Kui Moskvas algas augustiputš, oli Tõnu Saarman oma kodulinnas Tartus. “Esmaspäevale 19. augustile oli plaanitud ülemnõukogu istungjärk. Pakkisin oma ajad kokku, sest tarvis oli sõita Tallinna. Abikaasa saatis mind kodunt teele üsna kõhklevas meeleolus. Hiie tänava bussipeatuses oli kolme-nelja bussiootaja hulgas ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia professor Ülo Oll. Ta tervitas mind, küsis, kuidas läheb. Kuuldes, et olen minemas pealinna reageeris ta nii: “Kuidas sa saad Tallinna minna?! Teid lüüakse seal kõiki maha! Pannakse püssitoru ette!”
Oll soovitas mul minna hoopis Võrumaale kodukanti Urvastesse ja varjata seal end metsas. Ütlesin siis, et olen lubanud Eesti rahvale, et seisan riigi taastamise eest ega saa Tallinnasse sõitmata jätta. Oll püüdis mind veel kord veenda, siis lõi aga käega. Väljusin kesklinnas linnaliinibussist ja istusin Tallinna bussile,” rääkis Saarman.
Alguses piisavalt kõhklejaid
Tõnu Saarman meenutas Toompeal toonases ülemnõukogu hoones toimunud Rahvarinde fraktsiooni koosolekut. “Seal räägiti nii ühel kui teisel teemal. Mina küsisin, miks me ei kuuluta välja Eesti iseseisvust. Koosolekut juhtinud Arvo Junti vastas, et ei saa, sest puudub juriidiline alus. Seepeale palus Heinz Valk selgitada, mis takistab kujunenud olukorras vastavasisulist otsust vastu võtmast. Jüri Rätsep, Ülle Aaskivi ja teised juristidest saadikud tõestasid oma selgitustes juriidilise aluse olemasolu.
Koosolekul osalenud 35-40 saadikust pooldas iseseisvusotsuse ettevalmistamist ja välja kuulutamist kaks kolmandikku. Pärast kella 16-st sai valmis kiri ülemnõukogu juhatusele sooviga kõnealune punkt istungi päevakorda lülitada. Sellele nõudmisele kirjutasid alla 23 saadikut, mina nende hulgas. Olingi kahekümne kolmas allakirjutanu, enne mind oli allkirja andnud tuntud teleajakirjanik Rein Järlik.
Tagasihoidlik allkirjade arv pani imestama. Võimalik, et hirmust putšistide repressioonide ees loobus mõnigi algul alla kirjutamast. Tol õhtul iseseisvuse väljakuulutamise küsimust istungil hääletamisele ei pandud.
Kell kolmveerand üks öösel, kui pingeline ja ohtlikus olukorras möödunud tööpäev otsa sai, soovitas ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis arreteerimiste vältimiseks mitte ööbida tavalises saadikute majutuskohas Kungla hotellis. Läksin Mustamäele Kaiu kolhoosi esimehe Lembit Arro poole, kes elas üksi kahetoalises korteris.”
Valgu tulemuslik agitatsioon
Saarmani sõnul tegi järgmisel hommikul energiliselt agitatsiooni Heinz Valk. “Ta käis paljude saadikute juures ja tundis huvi, kas toetakse iseseisvuse taastamist, ise muretsedes, kas unistus ikka teostub.
Pärast ajaloolise otsuse sündi surusime Heinz Valguga pikalt kätt ja õnnitlesime teineteist vastastikku.”
Tõnu Saarman märkis, et augustiputši päevil tundis ta küll ootusärevust, kuid mitte hirmu. “Küll oli aga hirm 1990. aasta 16 mail, mil interrinne eesotsas Lõssenkoga Toompead ründas ja peaminister Edgar Savisaar rahvast seda kaitsma kutsus. Saadikutel polnud endid ju millegagi kaitsta, kaikaidki ei olnud käepärast. Oli oht, et ründajad võivad lihtsalt maha lüüa. Augustis 1991 oli aga tänavatel palju eestimeelseid inimesi ja julgus ning turvatunne märksa tugevamad.
Putšiste toetavaid sõjaväelasi nägin üsna lähedalt, kuid lausa silm silma vastu ma nendega ei seisnud,” lisas ta.
Poliitikahuvi tekkis juba üliõpilasena
Tõnu Saarmani demokraatlikult ja iseseisvusmeelselt mõtlemise juured ulatuvad tudengiaastatesse.
“Eesti Põllumajanduse Akadeemia teisel kursusel hakkasin tegelema teadusliku uurimistööga. Kolmandal kursusel pidasin ettekandeid Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus. ÜTÜ korraldas suveseminare, kus osalesid helgemad pead mitmetest kõrgkoolidest ‒ toonane vaimueliit. Arutlused toimusid üldfilosoofilistel ja majandusteemadel. EPA noorte teadlaste ja spetsialistide nõukogu liikmena osalesin Kihnu saarel toimunud suvelaagrites, kus muu hulgas arutati, kas Eesti NSV tuleks toime isemajandava riigina. Vaagisime, mis oleks, kui teha ekvivalentne kaubavahetus Venemaa ja teiste liiduvabariikidega. Nii süvenesid mõtted, miks me ei saa Eestis ühte, teist või kolmandat asja ilma Moskva vahelesegamiseta korralda,” lisas ta.
Tõnu Saarman arutles ka ülemnõukogu ja Eesti Komitee rollide üle taasiseseisvumisel.
“Eesti Komitee sobis hästi ajalooliste protsesside fooniks, rahva äratajaks. Ainuüksi sellise ärgitamisega polnud aga võimalik muuta riiklikku korraldust. Kui 1940. aastal tegi toonane parlament, vaatamata sellele, mis olukorras, otsuse astuda Nõukogude Liitu, pidi juriidilise õiguspärasuse huvides sellest liidust väljaastumise otsustama uus parlament ehk ülemnõkogu. Välisriigid hakkasidki Eestit tunnustama pärast 20. augustit,” tõdes ta.
Oluline õiget aega tabada
Seda kuupäeva ehk 20. augustit peab Tõnu Saarman oma karjääri tipphetkeks. “Iseseisvust on igatsenud mitmed väikesearvulised rahvad, näiteks tšetseenid ja kataloonlased, kuid pole seda seni saavutanud. Kui aga tabatakse ära õige moment, võib unistus oma riigi loomisest täituda ja siis tekkiv tunne on super.
Ühtlasi olen väga tänulik, et Jõgevamaa rahvas valis mind ülemnõukogusse, samuti Ants Paju, Mati Ahvena ja Juhan Telgmaa, ja andis meile võimaluse anda roheline tee Eesti riigi taassünnile,” lausus Saarman.
JAAN LUKAS
