(Järg 6. jaanuaril ilmunud osale)
“Nende ilmumisest on nüüd möödunud üle 25 aasta ja uus generatsioon isegi ei tea, et olen olnud kord üsna aktiivselt tegev ilukirjanduses,” teeb Kaup kurva kokkuvõtte. “Ajalehed on kadunud ja ei ole mul endal järel käsikirju ega lõikeid lehest, s.t. tervikuna. Augud on sees. Kaasa arvatud romaan “Kurjad koerad”. Viimasega mul nüüd vedas. Sinu ksvil! ja mu vana sõber, kirjanik-ltn. Peeter Lindsaar oli omal ajal teinud “Kurjadest koertest” ilusa raamatu ja saatis selle mulle nüüd jõulukingiks. Loen teist praegu nagu mõnda täiesti võõrast asja, nõnda on kõik endalgi meelest läinud.”
Johannes Kaup tänab Theodorit juba ette Vabadussõja loo eest. Ta usub, et “kuivade” kohtade mahavõtmine on loole kasuks tulnud ning esile toonud “lutsuliku” elemendi.
“…ega’s seegi Vabadussõjas ei puudunud, kuigi olin siis alles pisipoju ja sain Vabadussõjaga kõige lähema kontakti sel teel, et kuulatasin keldri katusele roninult Kärstna lahingumüra ning käisin hiljem koos tädi pojaga Kabelimäel padrunikesti korjamas,” kirjutab Kaup ja lisab, et tal on pikka aega meeles mõlkunud üks Vabadussõja aineline kirjutis, milles ta sooviks ära rääkida oma isa õnnekombel surmast pääsemise loo, aga seegi lükkub kogu aeg kiiremate asjade tõttu edasi.
Kirja lõpus jõuab Kaup ka Aksella palitunööbini, mida Theodor oma kirjas mainis.
“Mis selle Sinu majavaimu nööbirisuga ette võtta, seda asja peame veel arutama ja kui muu nõu ei aita, siis tuleb kutsuda Uruguaist mu ksvil! Karl Laantee sõnu peale lugema, et nööp paigale läheks,” kirjutab Kaup.
See on “jumalavallatu” nali: Karl Laantee (1927-2007) polnud mingi posija või naljavend, keda palitunööbi pärast tülitada, vaid soliidne ja lugupeetud ajakirjanik ja vaimulik. Vaimulikutööd tegi see kuueteistaastaselt Eestist lahkunud ja põnevat elu elanud mees peale Uruguai veel USA-s, Argentiinas, Rootsis, Peruus ja Kanadas. Paljudele kodueestlastele oli ta tuntud raadiojaama Ameerika Hääl kaudu: Laantee oli aastatel 1979-1988 selle eestikeelsete saadete toimetuse juht. 1993. aastal naasis Laantee sünnimaale ning töötas Tartu ülikooli usu- ja sotsiaalteaduskonnas lektorina. 2002. aastal autasustati teda Valgetähe teenetemärgiga.
Haruldased jutlused
Karl Laantee nimi käib läbi ka kirjast, mille Aksella Luts 30. detsembril 1971 Johannes Kaupile kirjutab. Aga seekord on tegemist tõsise jutu, mitte naljaga.
“Lõpetasin just praegu selle “Kuperjanovi partisani” loo ümberkirjutamise ja viin ta kohe posti, sest homme ma ei tööta, siis on Uus Aasta, siis pühapäev ja jälle 3 päeva läinud,” märgib Aksella. “Ehkki mul oli tõsine kavatsus seda novembris ümberkirjutada ei jõudnud ma ometi niikaugele, sest see eestluse viljelemine viis kõik aja.
Siinsete eestlaste heaksmeeleks tuli detsembris ka meie koguduse asutaja õp. Karl Laantee kogudusele külla, siis olid jumalateenistused, kuhu tuli minna juba õp. K. Laantee haruldaste jutluste pärast, siis igasugused koosolekud ja lõpuks veel lastejõulupuu, mille ettevalmistamine võttis viimase aja. Seks puhuks klopsis Theodor Jõuluvanale mõned värsid, andes ülevaate eestlaste tegevusest läinud aasta jooksul ja nii oli ka minul “luuletus” Jõuluvanale ette lugeda ja olin seega ka mina hää laps.
Ja Teie? Kas olite hää laps ja värvisite ära söögi- ja elutoa? Igatahes minu palitunööp on veel etteõmblemata.”
Vahepeal tekib Lutsude ja Kaupi vahelisse kirjavahetusse paus.
“Kuhu kadus Lutsu-pere? Kas ma solvasin oma viimase kirjaga kuidagi?” küsib Kaup ühes enda ja abikaasa poolt teele saadetud uusaastaläkituses. See on kuupäevaga varustamata, ent Theodori järgmisest kirjast võib järeldada, et Kaup saatis selle 1972. aasta lõpus või 1973. aasta alguses. Samal uusaastakaardil käib kassisõber Kaup niisama suurtele kassisõpradele Aksellale ja Theodorile välja huvitava mõtte:
“Mu neli musta kassidaami (kes muidu iga viisi ümber minu magavad) soovisid hakata sealsete hõimudega mõtteid vahetama. Kas oleks vastuvõetav?
Parimat igal alal uuel aastal!”
- jaanuaril 1973 kirjutatud kirjas tänab Theodor Kaupi heade soovide eest ning avaldab heameelt, et ühendus kahe pere vahel on jälle jalule seatud.
“Mis meie kirjavahetusse puutub, siis oleme kindlal arvamisel, et Sina oled meile kirja võlgu,” kinnitab Theodor. “Omas viimases kirjas tänasin Sind E.V. Saksi raamatu eest ja ütlen veelkord, et Saks on annud oma uurimistega eestlastele väärtusliku töö – kui nad seda ainult hindavad.”
Kassid on moes
Theodori sõnul olid Lutsu-pere kassid Kaupi ideest korraldada kirja teel kahe kassihõimu mõttevahetus suisa vaimustatud.
“Nendest kõige vanem “mamma Ida”, on mulle juba ammu pealekäinud, et ma tema mälestused ja eluloo kirja paneks,” tunnistab Theodor. “Senini ei ole sellest asja saanud aga ma usun et kirjavahetus kahe erineva maa ja maailma kasside vahel, oleks kahtlemata palju huvitavam.
Kindlasti on teie perekonna kassidaamid palju suurema kirjandusliku annetega, aga pean ütlema et ka meie omad on juba vähe sellel alal katsetanud ja “majavaimu”, kui ta hädas oli abistanud, nagu juurde lisatud värssidest näed. Aga värssisid nad siiski ei taha kirjutada.
Võiks ju tõesti proovida, eks me näe kuidas see väljakukub, ei oska midagi ette arvata ja ega ei tea ka, kas teised nendest sama vaimustatud on kui meie, ehkki kassid praegu jälle moes on ja tähtsad nagu vanal ajal Egyptuses, kus nad olid pühad olevused. Aga ma usun, et me siiski kahepeale midagi “geniaalset” kasside abil kokku klopsime.”
Theodor soovib enda, Aksella ja oma kümne kassi nimel Kaupile, tema abikaasale ja nende kassidaamidele alanud 1973. aastaks palju õnne ning lisab ühe pessimistliku, ent geniaalselt sõnastatud mõtte:
“Nii siis loodame kõik, et see aasta oleks eelmisest parem ja et kusagilt hakkaks pimedusega löödud maailm valgenema. Aga elu on kahjuks sama nagu televisiooni kavad – istud apparaadi ees ja ootad et tuleks midagi paremat – aga seda ei tule.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
